Liisa, Sander, Marta & Kroon Austraalias: July 2013

I realize, et ma ei ole vägaaaa ammu kirjutanud, 2 kuud vist ? Wow, vabandan, et olen teid teadmatuses hoidnud. Aga põhjus on lihtne, olen kogu see aeg oodanud mingit selgust, et oleks millest kirjutada ja et ma niisama häma ei ajaks vaid ütleks konkreetselt kuidas asi on ja mis edasi saab. Olen nüüd aru saanud, et Austraalias bäckerina pole kunagi võimalik kindlalt öelda mis edasi saab niiet seda ma enam ootama ei jää. Mäletatavasti kirjutasin eelmises blogis, et me hakkame nüüd sandriga queenslandi farmi minema. Võite nüüd kolm korda omaette arvata kas me läksime J
Tõde on see, et oleme endiselt neljakesi koos ja Adelaide Eesti majas.
Miks me sel hetkel sinna farmi ei läinud ma isegi enam ei mäleta, raha polnud äkki või tekkis juba siis teisi variante? Vahepeal Marta ja Krooni tööelus palju muutunud pole, Marta töötab endiselt samades kohtades, vahepeal läks tal superhästi aga nüüd on jälle tagasilöök ja ta ei saa väga palju tunde. Kroon teeb juhuotsi Eesti maja sõpradele aga vahelduva eduga juba mitu päeva nädalas mis on hea. Nemad plaanivad nüüd raha koguda, et endale oma auto osta ja sellega kuhugi farmi sõita, et teise aasta viisa ära teha.
Meie teise aasta viisa olukord nii lootusrikas pole. Kuigi me farmi ei läinud tekkis vahepeal mitmeid variante kuidas võiks asja korda ajada. Sealjuures kandideerisin mina vahepeal liiklusreguleerija ametikohale siinsamas Adelaides. Tuleb nimelt välja, et ka see läheb teise aasta viisa töö alla. Kõik edenes ideaalselt, mul polnud küll sadat vajaminevat luba aga eeldusel, et ma need kohe ära teen oli tööandja väga valmis mind tööle võtma. Oli näha, et ma meeldisin talle inimesena, sest juba mõni päev hiljem tuli ta imelis uudisega, et firma on valmis kinni maksma mu koolitused ja pean ainult ühte sõnumit ootama kus kogu info on. Täitsin employment applicationi ja kõik asjad ning nüüd... Ootan juba kolm nädalat seda sõnumit, keegi enam kõnesid vastu ei võta ja ma ei näe ka mõtet kontorisse neid taga ajama minna, kui leidisid kellegi teise siis ei aita ilmselt ka see kui ma neid kohapeale ähvardama lähen. Sellega läks siis nii. Samal ajal lõppes Sandri firmas Energy Australia kampaania mida ta siiani müüs ja jäi kahenädalane auk enne järgmise kampaania algust. Seega otsustasime koos proovida veel ühte võimalust mis see firma pakkus, nimelt Business-2-business telecommunications. Töö seisneb äridest äridesse käimises ja telefoniliinide, intrneti, faxi, kaardimakseterminali jms müümises. Toode on hea, austraalia värk, meie supervisori Paris’e vend on üks omanikest ehk suhe ka nendega on väga lähedane, toode on üsna odav, austraalia parim pakutav kliendideenindus telco alal. Aga millegi pärast ei hakka see asi meil kuidagi käima. Oleme juba kolm nädalat seda teinud ja tulemused ei ole ikka kiita. Selle töö ja lootuse pärast liiklusregulli teha läksin oma poola kohvikust ära. Nüüd me olemegi olukorras kus me oleme kõik jälle üsna vaesed ja kõrvale pole kuskilt midagi panna. Eesti piletid oleks vaja juba, august ei ole enam kaugel .Nüüd peame olema raha tekitamisel üsna leidlikud näiteks ma tegin see nädalavahetus Eesti majale omamoodi cateringi ehk siis pubi õhtule oodatud 100 inimesele pidi liha, kartulisalati ja hapukapsast tegema. Kahe viimasega tegelesin mina ja tundub, et läks hästi, rahavas oli sillas ja mu elu esimene hapukapsa tegemine ei kukkunudki nii kohutavalt välja kui kartsin. Nüüd peab vist isa jälgedes minema ja siin cateringi firma püsti panema. Sander hakkas nüüd poole kohaga ka uut elektrikampaaniat tegema, seal läks varem ju väga hästi. Ma pääsesin vahepeal konkursi kaudu ühele meedia ja radio broadcastingu koolitusele mis algas see nädal ja kestab siis 10 päeva, see peaks olema midagi väga lahedat. Siiani on olnud 2 päeva leadership koolitust ja see on küll väga kasulik olnud. Lõpuks ometi ka kaks nädalat mind huvitava erialaga seotud tegevust. Nad võiksid mulle nüüd sealt sponsori anda, et ma melbsi ülikooli minna saaksin, aitähh. Aaa jaa meil hakkab siin maksutagastus kohe ! wohoo !
Ma ei teagi kas me midagi huvitavat oleme teinud vahepeal, välja arvatud see, et meil on vahepeal kolm sünnipäeva ja jaanipäev olnud. Minu sünnipäeval käisime väljas nagu ikka, Madis isegi oli veel siin ( jah meie housemate matu lahkus meie seast, WA-sse ), käisime kohutavas klubis kus kõik üle olid, marta sünnipäeval olime natuke edukamad, käisime woolshedis, kohalik , tiba maakas pubi kus muuhulgas saab rodeol möllata ( mida me muidugi kasutamata ei jätnud ) ja astuda buffalo bari kus mängib vana hea country. Ja viimane in a row oli Sannu kelle sünnipäev oli vaid loetud päevad tagasi, mis tähendab, et tema sünnipäeva pidasime nädalavahetusel koostöös pubi õhtuga Eesti majas, sest enam meil raha pole, et klubihunt Sander õue viia. Ja see on tõsi, kunagi vaikne ja tore poiss olnud Sander ei ole enam äratuntav. Nüüd tõmbab sannut ikka iga reede õhtu uulitsa poole ja mitte ei saa teda vaikima panna. Pubi õhtu muidugi ka midagi tagasihoidlikut polnud, pidu kestis kuueni hommikul, rahvas tantsis laudadel ja möllas nagu ainult eestlasele kohane.
Jaanipäeva pidustused möödusid meil ka väga-väga eestimeelselt, pärast pühapäevast šašlõki grilli kogunes kogu seltskond ümber meie auto parkimisplatsile ja olenemata väga üksikutest plusskraadidest hängiti auto ja grillis põleva lõkke ümber hiliste tundideni. Autost üürgas Elmari hommikuprogramm ja rahvas sulatas grilli kohal vahukommi ja jõi Saku kulda. Jõudsime ka nii kaugele, et elmarisse Vanematele, sõpradele ja vanavanematele tervitusi saatsime. Elmari hommikuprogrammi rahvas oli üsna üllatunud, et kõige tihedamalt tuli tervitusi kuskilt austraaliast, adelaidest. Tundide möödudes vahetus Elmar youtube’iga kust kogu Eesti viimase sajandi paremik läbi käis, piirideta. Ämmamoori majast Koiduni ( mille ajal rahvas püsti tõusis ja üle linna lõõritas ).
Ma isegi ei taha mõelda, veel vähem öelda, et mis plaan nüüd on sest nagu maininud ei ole Austraalia just maailma parim planeerimisepaik. Marta ja Krooni mõtetest juba põgusalt rääkisin, et nad tahavad auto hankida ja farmi lennata. Meie ilmselt üritame veel mõne nädala paaniliselt raha kokku ajada ( kuskilt... ) ja ideaalis läheks siis läbi Aussi roadtrippima. IDEAAALIS teeks samal ajal müügitööd ( maapiirkondades peaks olema tiba rohkem, sest seal ei käi iga päev keegi müümas ) ja sõidaks läbi kohad mida me veel näinud pole. Sest what a shame oleks, kui me nii lahkuma peame, et pool riiki on veel nägemata. Siis saaks rahuliku südamega koju tulla ja hakata uut riiki otsima kuhu põgeneda. Ma loodan, et see viimane lause nüüd kedagi väga ei häirinud, kes meie plaanidest midagi ei tea aga jah, mõte sellest et pärast midagi nii lahedat Eestisse jääda ei kõla üldseee intrigeerivalt. Mul on muidugi ka ülikooli mure, st et ma tahan varsti kooli minna ja mitte seda kaugustesse lükata seetõttu peaks järgmine sihtpunkt meid natuke kauem majutama. Kes teab, kes teab elu on nii ettearvamatu, et ma võin siin sada plaani teha aga uued võimalused ja mõtted ja sündmused võivad need kõik pea peale keerata. Lihtsalt ilma plaanita pole nagu kuhugi pürgida.
Uskumatu on mõelda, et juba kahe kuu pärast saab mul ja sandril see segane aasta siin läbi ja näeme lõpuks oma kalleid kalleid. Selle juurde käib muidugi ka siinsete kallite maha jätmine, mis on jälle tiba kurb, marta ja kroon on ju siin veel vähemalt detsembrini kui mitte järgmise aasta detsembrini. Ja ülejäänud inimesed kellega siin kohtunud oleme ja kes siia maha jäävad L .
Kaakkksss kuuuudd peeooopllleeee ! Ma ei suuda oodata ! Ja issand kuidas ma tahaks juba oma kooduuss oma köögis, Eestis müüdavatest toiduainetest süüüaa teha, midagi head. Ja kuidas tahaks oma oma oma voodis tududa. Ja kuidas tahaks mamaga kamina ees veini lürpida ja jutustada ja kuidas tahaks kõiki oma kalleid sõpru kokku võtta ja üks ( või kümme ) superlahedat õhtut teha ja kuidas tahaks minna saaremaale ja kõiki seal katki kallistada. Oeh, varsti varsti, ei tasu liiga hoogu minna, muidu ei pea vastu . Ma arvan, et kui eelmises jutus detaile muuta tunneme me kõik nii. Siin on super ja üldse ei tahaks ära minna aga igatsus on meeletu, tahaks kõiki siia tuua .
Ole tublid ja toredad jubaaa varsti näeme !
Siiiski siiski luban, et kirjutan enne meie lahkumist siia veel ! LUBAN !