Järelsõna Austraaliast

Austraaliast- 5 kuud hiljem

Kirjutan selle tagasivaate osalt selleks, et vastata korduma kippuvatele küsimustele nagu kas Sa lähed tagasi ? , Kuidas oli ?, Miks te tagasi tulite ? jne. Puudutadamist peaks leidma ka Eesti ja Austraalia elu ja olu erinevuse teema. Nagu statistika näitab siis ka seekord tuleb lõppsõna nagu mul ikka reisiblogide kirjutamise umbes pool aastat hiljem. Aga see on üsna hea aeg, selle ajaga saab juba adekvaatseid järeldusi teha ja emotsioonid ei sega enam üldist pilti.
5 kuud on tänaseks sellest möödas, kui Sannuga oma 35 + 25 kg näpu vahele võtsime ja Adelaide lennujaamast õhku tõusime. Kui varem ma ootasin siiski seda koju minemist ja excitementi sellest, et oma pere ja sõpru jälle näeb siis Adelaides veedetud viimasel päeval need tunded natuke tuhmusid. Seda varjutas järjekordne kurb lahkumine, sest see pere ja need sidemed mis seal viimase 6 kuuga tekkisid olid hindamatud. Ma ei suuda kunagi ära tänada Tom’i ja Oksanat, kes meid nagu oma lapsi kogu selle aja seal hoidsid ja armastasid. Samuti kõik teised väliseestlased kes meie suurde kirjusse kärgperesse kuulusid. Kõige kurvem oli muidugi maha jätta oma sõbrad/housemate’id/elukaaslased Marta, Kroon, Martin, Regina, Rudis ja niiiii edasi niii edasi . Sel hetkel ja natuke siiamaani ma kahetsen, et Teid Marta ja Kroon üldse austraaliasse kutsusin, oleksin pidanud kohe arvestama variandiga, et see riik võib teid minult kauemaks röövida kui ma seda sooviksin. Ma siiski loodan, et kängurumaa kohtleb teid ka edaspidi hästi.
Kuna me ühe korra Aussis juba lahkumismänge teinud olime ( kui Perthi maha jätsime, et paremat elu otsima minna) siis teadsime juba mis meid ees ootab- südantlõhestavad kõned, viimased klaasitõstmised sõpradega ja pisarad voolamas mööda põski, kui auto väljasõiduteelt viimase pöörde teeb... Juba Perthis kui Ashleigh ja Simoni, Reelika ja Marguse , Danieli ja teised armsad sõbrad maha jätma pidime olid emotsioonid kurvad, nii ka seekord. Aga vähemalt kuskil meeles mõlkus siiski teadmine, et this time ootab meid ees vähemalt üks rõõmus taaskohtumine kodus, Eestis.
Pärast austraaliast lahkumist tegime veel Sandriga lisaks minipuhkuse Euroopas mille algusest ma juba natuke kirjutasin. Pikemalt sellel peatumata ütlen, et see oli väga mõnus vaheldus pärast 3 kuud „külma „ austraalia talve (10-16 kraadi ikkagi pole naljaasi ). Päike paistis, tulevik oli helge ning Euroopa võttis meid vastu oma tuntud headuses ja tuttava lõhnaga. Mõistsin jälle, et Euroopa on minu jaoks ikka place to be. Pärast nädalast euroopas trippimist oli see hetk käes, ületasime Eesti-Läti piiri... siis jõudsime juba Pärnusse.. jalg värises all ja hingamise rütm läks paigast... 15 km kiilini... vanad tuttavad teed mida polnud nii kaua näinud ... ja Kodu. Ukse kohal kriiskas suur punane silt „ Tere tulmast koju Liisa ja Sander „ ( jah, silt oli kirjaveaga :) ), jooksime tuppa ja seal nad kõik olid, meie vanemad ja õed-vennad. Pärast aastat, lõpuks, aiii see oli ilus hetk , pisarad rallisid jälle täie hooga mööda nägu alla ja põsk tõmbles suurest naeratamisest . Lihtsalt selle hetke pärast ma läheks kohe uuesti aastaks kuhugi ära.
Nüüd on sellest suurest õnnest möödunud kuid, vahepeal on vana „hea“ Eesti rutiin peale tulnud- raha ei ole kunagi piisavalt, ilm on enamasti masendav, ümbritsevad inimesed ja keskkond muutuvad tüütuks jne jne. Aga sel aastal see kuidagi ei häiri mind nii väga, mingi sisemine rahu on, nagu oleks tõesti välja puhanud ennast. Eestis olemine muidugi kickis mulle kohe algusest peale iga kuu mõne uue ja põneva haiguse ning iganädalased antibiootikumi kuurid on sellest õilsast puhanud tundest oma osa võtnud aga ma mäletan, et päris kindlasti oli varem hullem. Isegi jäine ja kole talv, mille jooksul ma varasematel aastatel ilma tungiva vajaduseta isegi toast ei lahkunud, on seekord kuidagi kergemalt möödumas.
Muidugi ei anna siinset elukvaliteeti austraaliaga väga võrrelda. Kõige tugevamalt annab tunda palgavahe ja no loomulikult kliima, aga see on liiga ilmselge, et selle üle arutleda. Kui aga austraalias lihttööd tehes siiski väga ilusti ära elas, endale erinevat meelelahutust lubada sai ja tublimatel isegi raha kõrvale õnnestus panna siis siin ei kujuta ma isegi ette, et samalaadse tööga see võimalik oleks. Alati jääb puudu. Ja kui alguses tundub, et ei jää, siis kuu lõpus mõistad, et ikka jääb küll. Enamasti jääb puudu umbes 15 päeva jaoks :) . Siiski siiski sai minu jaoks see aeg seal otsa ja kuna me farmitööd ära ei teinud siis me tagasi ka minna ei saa. Aga mina ei tahakski. Viimasel päeval tundsin küll, et ära minemine on ikka õige otsus, see koht oli ennast minu jaoks juba ammendanud. Iga kell läheks sinna tagasi puhkusele aga elama ilmselt mitte.
Sellegipoolest ei kahetse ma mitte kunagi seda, et sinna minna otsustasin ja soovitan seda kõigile, kes vähegi sellele mõelnud on. Ei , elu ei ole ka seal lill ja pudrumägesid ka ei ole. Töö tegemine ja leidmine on sama raske kui Eestis. Niiet kui Sa inimene siin hakkama ei saa, siis ei saa ka seal. Aga see kogemus annab lihtsalt nii palju juurde, ise ja üksi teises maaimaotsas, ilma variant B-ta hakkama saamine on ikka hoopis teine asi kui lihtsalt Eestis kodust välja kolimine. Või juhtub nagu meil, et saad kohe ka pereloomise kogemuse, sest neljakesi pea aasta ühe katuse all elamine nõuab palju kanntlikust, mõistmist ja kompromisse.
Olen superhappy, et kohtasin oma teel kõiki neid toredaid austraallasi ja nagu austraalias ikka, ka eestlasi, kes kogu seal oldud aja kordi muhedamaks ja lõbusamaks tegid.
Thank You – Daniel, Luke, Simone, Mark, Ashleigh, Simon, Mari, Reelika, Margus, Malin, Chris, Lauren, Marek(Marko), Mirian, Tom, Oksana, Antti, Roland, Martin, Kalle, Miko, Madis, Elina, Maik, Michaela, Amma, Krister, Craig, Monica, Daria, Diane, Hamid, Mustafa, Anneliis, Maddy, Regina, Rudis, Liis, Paris, Brenda, Brendan, Cain, Raoul and Everyone that I somehow forgot to mention.


Järgmise tripini !

Here's to you my dear friends

My family

Sannu, Simon,Margus,Ash,Mari

Sander,Marta,Kroon,Loui,Simon,Becky

Sander,Simon,Mari,Frets

Marta,Krroon,Simon,Sander,Ashleigh

Antti ja Kroon

Simone'i ja Marki juures, teiste inimestega, kelle nimesi keegi ei tea.

Daniel

Meie

Marta,Malin,Christy,Peter,McKenzie

Sander,Marko,Marta,Kroon

Vengaboysiga

Muskad

Amma ja Daniel

Marko,Ash,Sannu,Kroonik ja Mašh

Miko, Tom, Kalle, Maddy, Martin, Kroon

Piffid, Frets, Marx ja Sannu

Eesti Maja tiim

Liis ja lambikas

Team Estonia

Hamid, Mustafa ja Pikk poiss

Martin, Kroon, Marta, Krister,Sannu

Kroon, Kalle, Martin, Sannu, Krister

Sannu, Martin, Marta, Kroon

Goodbye Australia, Hello Europe !

Ongi selleks korraks meie autraalia seiklus läbi. Võibolla läheme veel tagasi võibolla aga leiame mõne uue riigi mida avastada. Pühapäeva  õhtul  9:50 autraalia aja järgi hakkasime lendama lendama lendama. Enne seda oli veel viimane BBQ meie kallite armsate sõprade ja Eesti maja perega. Suutsime vastu pidada kuni pisike Maddie meid pisarates kallistama tuli ja siis hakkas pisaraid ka meil igasse ilmakaarde lendama. Kurb oli , väga kurb oli ära minna. See rahvas seal on meid ikka täiesti oma perre võtnud ja Tom (eesti maja caretaker ja barman ) ja ta naine oksana on meile tõesti seal nagu teised vanemad olnud. Ei jõuaks neid kunagi ära tänada nende lahkuse eest, after all, kus me praegu oleksime kui me poleks kuus kuud tagasi randomly Eesti Maja Adelaides leidnud...
Lennujaamas pidasime ennast isegi üsna korralikult üleval. Muidugi mina ainult selle hetkeni kuni martat kallistasin ja aru sain, et nad ei tulegi meiega seekord kaasa. Sander pidi mu sealt ära kiskuma ja edasine maa kuni meie gate’ni oli mul vist küll silm märg. Kogu aja kodus pakkides ja tulema hakates oli selline tunne, et marta ja kroon pakivad kaa ja nüüd hakkab jälle mingi uus roadtrip ors.
Veel mõned nädalad enne suurt  kuupäeva hakkasin koostama kahte to do listi. Üks neist Fun things to do in Australia ja teine Actual things to do in australia. Actual oli lamp, seal olid tähtsamad asjad nagu „ osta isosuur kott kuhu kogu oma pagas mahutada“  jne. Fun things to do oli aga list mis täienes iga päevaga, kui ma kuulsin või nägin midagi mida enda arvates austraalias olles tegema peaksin lisasin selle jälle juurde. Listis olid näiteks melbournes ära käimine ( loe sellest alt poolt ), auto maha müümine ( öelge mulle ka kuidas see fun thing to do on ? üsna stressirikas oli ) ja igasugu kohtade külastamine ning erinevate toitude söömine. Enamast oli list väga hea mõte ja kõik mis seal kirjas oli , olid super kogemused. Kahjuks lisasin sinna viimase nädala jooskul ka ühe austraalia fish and chipsi nime kuna kuulsin raadiost selle reklaami ja avastasin, et polegi siin veel suvalises tänavaäärses fish and chipsis käinud.  See lambine sissekanne lõpes minule toidumürgitusega. Ja seda hommikul kui pidime Melbourne’i sõitma hakkama, sellest ka allpool. Listi sain aga täielikult täidetud ja viimase asja- känguru söömise tegime ka viimasel päeval ühes ilusas restoranis ära ( ja känguru maitses väga hästi, hästi pehme. Tehakse nii, et keskelt on ikka päris toores mis pole väga minu stiil aga maitse oli super).
Nagu siis varem mainitud saime melbsis ikkagi ,vaatamata kõigile takistustele, käidud. Pidime minema hakkama teisipäeva hommikul.Eelmine päev oli veel autol millega minema pidime genekas katki läinud, selle sai aga hommikul õnneks korda. Ärkasime siis kõik rõõmsalt, mul oli natuke imelik olla, njähh, mõtlesin, et olen üle maganud vms. Martin ja Sannu läksid autot parandama, ma läksin duši alla, seal kammis täiesti ära, hull nõrkus tuli peale ja päris halb oli ikka olla. Vahtisin siis pikali voodis ja googeldasin oma haigust nagu uue aja isehakanud arstid ikka. Mingi hetk tärkas, et sõin eelmine päev ju seafoodi ja oligi dingdiiiinnggg – toidumürgitus ! terve hommiku käisid martin ja sander mulle igasuguseid ravimeid sisse toppimas ja iga kord kui ma arvasin, et nüüd on parem, muutus püsti tõustes kõik. Lõpuks mõistsime, et täna me minema ei saa.
Järgmine hommik proovisime uuesti, ärkasime kuuest ja tegime mulle tervisekontrolli. Hea oli olla, hakkasime pakkima ja sõime ja möllasime ja siiiis out of nowhere, hakkas mul jälle halb. Sellest ajast istusime  umbes poolteist tundi mu voodiäärel ja mõtlesime mis teha. Üks raskemaid otsuseid mis ma tegema olen pidanud- päriselt, see oli kohutav, ma tahtsin minna ja teised tahtsid minna ja ma ei tahtnud olla ülelaskja aga ma kardsin, et kui ma lähen siis pole mul enam kuhugi põgeneda kui jälle hästi halb hakkab. Tegime siis minuga isegi ümber kohaliku pargi proovisõitu, et aru saada kas autos on halvem olla või on okei. Lõpuks nõustusin ikkagi proovida, panime pakid autosse ja lendasime melbsi poole.
Selleks ajaks oli meil aega väga vähe alles jäänud, umbes 2 ja pool päeva. Niiet Great Ocean Roadi mis on rannikuäärne tee mis Adelaide ja Melbsi vahel on, pidime me jõudma ühe päevaga ära teha. Backerid võtavad selle jaoks tavaliselt umbes 5 päeva, seal on tõeliselt palju ilusaid kohti ja kogu rannik on tõeline surfiparadiis. Meil oligi igas kohas kus tasus peatuda umbes 30 sek, et ruttu pilt ära teha ja kohe täpiks tõmmata ( see väljend on siin meelega ). Osad kohad jäid üldse nägemata kuna pimedaks läks juba poole 6 ajal, talv ikkagi ju J
Järgmine päev jõudsime kaunisse Melbourne’i . Jõudsime seal küll ainult ühe päeva olla aga ma sain juba aru, et kui austraalia ( selle all mõtlen ma ühes kohas pikemalt elamist , näiteks õppimist ), siis melbourne.  Nii minu linn. Mõnus, veits hipi, suuuur, euroopalik  aga samas new york. Koha peal käisime ära eureka otsas, mis on lõuna poolkera kõrgeim vaateplatvorm. 285 meetri kõrguselt nägi eriti hästi kui freaking suur melbs ikka on. Lift mis selle hoone tippu viis oli ka üsna vahva, see läks 9 meetrit sekundis ülesse. Tõmbas nagu rakett taeva poole ikka.
Käisime veel botaanika aias, mis oli nii hiiglaslik, et tulime sealt pärast kaks tundi linna tagasi. Käisime siis ühel lahedal hipistreet’il kohvikus söömas ja hostelit otsimas. Õhtul käisime korra väljas ka aga kõik mängis meie vastu. Alguses oli martinil halb olla, siis kui linna jõudsime hakkas tal hea, käisime nende haigelt suures Crown kasiinos ja siis läksime uut kohta otsima. Kõik oli tühi. Oli neljapäev ja me ilmselgelt olime vales linnaosas. Tänavad olid inimtühjad. Kõndisime umbes 2-3 km ( neid kontsi mis mul sel õhtul jalas olid, ei saa ma ilmselt mitu nädalat enam kanda ) kuni lõpuks kellegi leidsime kellelt küsida kuhu minna. Lõpuks jõudsime ühte täiesti ära peidetud upperclass lounge/bar/restorani. All korrusel oli selline chicago stiilis restoran ja üleval balcony bar mis oli maailma kõige hubasem koht. Vaatega parlamendihoonele, küünaldega lauakesed ja sigarilõhn. See oli küll väga overpriced koht aga täielikult seda väärt. Kui esimesed kokteilid lauale saime ja umbes 5 minutit istuda saime hakkas sandril sigarilõhnas järsku nii paha, et pidime koju ära minema. Ühesõnaga melbsis käimine oli üks suur takistusrada aga kogemus oli lahe.
Viimasel päeval tegime veel 70 $ hommikusöögi linnas ja hakkasime mööda kiirteed tagasi sõitma.
Aaa ja parkimine, melbsi linnas oli katastrooof, me olime seal ainult 24 tundi ja selle aja jooksul maksime parkimise eest 110 $(75 €) :O
Ja tagasiteel nägime pink lake’i ka ära. Soolajärv mis tõesti oligi täiesti roosa. Päris cool.
Nii ja uuesti meie lahkumine kohta. Võibolla veel mõned inimesed ei tea, et me siiski Eestis ei ole. Pärast oma meeldivat 13 tunnist reisi Dubaisse ja sealt 6 tunnist Frankfurti said meie lennud otsa. See oli algusest peale nii plaanitud ja nüüd olemegi frankfurdis, et veel kiire eurotrip teha enne kui koju jõuame ( et jumala eeest ühtegi senti alles ei jääks) . Siit tahame minna sveitsi , toskaanasse itaalias, veneetsiasse ja austriasse enne kui koju tuleme. Selle jaoks aga on vaja siit auto osta.
Siin läks ka muidugi algus hästi. Kui ma oma euroopa-eufooriast lõpuks tagasi maale tulin, sõitsime ühte internetist leitud hotelli, omaarust frankfurdi kesklinna. Tänase öö veetsime siis red districtis . Tõesti ma hääletasin martaga läbi euroopa ja isegi kogu selle aja jooksul, kus me tõesti sattusime eriti imelikesse kohtadesse ,ei näinud ma midagi nii kohutavat. Me julgesime ainult valges siit välja minna ja seda ka ainult nurgatagusesse poodi. Tänavad on ääristatud joodikute ja crackwhore’idega. Meie hotelli vastas on aga kaks cabaret baari ja sex shop. Welcome to Europe !

Jahe

Great ocean road

Kotivargad

Mingi pop asi

Selle maja otsas käisime ( Eureka Skysmth)

Ämblikuhirm

Melbourne öös

Niagara falls

Pretty harsh

Puudel ja teletups roosas järves

A little something from your favourite duckfamily

Lahkumine

Helllloooooo Germaanyyy !

Školka ljet, školka 3im

I realize, et ma ei ole vägaaaa ammu kirjutanud, 2 kuud vist ? Wow, vabandan, et olen teid teadmatuses hoidnud. Aga põhjus on lihtne, olen kogu see aeg oodanud mingit selgust, et oleks millest kirjutada ja et ma niisama häma ei ajaks vaid ütleks konkreetselt kuidas asi on ja mis edasi saab. Olen nüüd aru saanud, et Austraalias bäckerina pole kunagi võimalik kindlalt öelda mis edasi saab niiet seda ma enam ootama ei jää. Mäletatavasti kirjutasin eelmises blogis, et me hakkame nüüd sandriga queenslandi farmi minema.  Võite nüüd kolm korda omaette arvata kas me läksime J
Tõde on see, et oleme endiselt neljakesi koos ja Adelaide Eesti majas. 
Miks me sel hetkel sinna farmi ei läinud ma isegi enam ei mäleta, raha polnud äkki või tekkis juba siis teisi variante? Vahepeal  Marta ja Krooni tööelus palju muutunud pole, Marta töötab endiselt samades kohtades, vahepeal läks tal superhästi aga nüüd on jälle tagasilöök ja ta ei saa väga palju tunde. Kroon teeb juhuotsi Eesti maja sõpradele aga vahelduva eduga juba mitu päeva nädalas mis on hea. Nemad plaanivad nüüd raha koguda, et endale oma auto osta ja sellega kuhugi farmi sõita, et teise aasta viisa ära teha.
Meie teise aasta viisa olukord nii lootusrikas pole. Kuigi me farmi ei läinud tekkis vahepeal mitmeid variante kuidas võiks asja korda ajada.  Sealjuures kandideerisin mina vahepeal liiklusreguleerija ametikohale siinsamas Adelaides. Tuleb nimelt välja, et ka see läheb teise aasta viisa töö alla. Kõik edenes ideaalselt, mul polnud küll sadat vajaminevat luba aga eeldusel, et ma need kohe ära teen oli tööandja väga valmis mind tööle võtma. Oli näha, et ma meeldisin talle inimesena, sest juba mõni päev hiljem tuli ta imelis uudisega, et firma on valmis kinni maksma mu koolitused ja pean ainult ühte sõnumit ootama kus kogu info on. Täitsin employment applicationi ja kõik asjad ning nüüd... Ootan juba kolm nädalat seda sõnumit, keegi enam kõnesid vastu ei võta ja ma ei näe ka mõtet kontorisse neid taga ajama minna, kui leidisid kellegi teise siis ei aita ilmselt ka see kui ma neid kohapeale ähvardama lähen. Sellega läks siis nii. Samal ajal lõppes Sandri firmas Energy Australia kampaania mida ta siiani müüs ja jäi kahenädalane auk enne järgmise kampaania algust. Seega otsustasime koos proovida veel ühte võimalust mis see firma pakkus, nimelt Business-2-business telecommunications. Töö seisneb äridest äridesse käimises ja telefoniliinide, intrneti, faxi, kaardimakseterminali jms müümises. Toode on hea, austraalia värk, meie supervisori Paris’e vend on üks omanikest ehk suhe ka nendega on väga lähedane, toode on üsna odav, austraalia parim pakutav kliendideenindus telco alal. Aga millegi pärast ei hakka see asi meil kuidagi käima. Oleme juba kolm nädalat seda teinud ja tulemused ei ole ikka kiita. Selle töö ja lootuse pärast liiklusregulli teha läksin oma poola kohvikust ära. Nüüd me olemegi olukorras kus me oleme kõik jälle üsna vaesed ja kõrvale pole kuskilt midagi panna. Eesti piletid oleks vaja juba, august ei ole enam kaugel .Nüüd peame olema raha tekitamisel üsna leidlikud näiteks ma tegin  see nädalavahetus Eesti majale omamoodi cateringi ehk siis pubi õhtule oodatud 100 inimesele pidi  liha, kartulisalati ja hapukapsast tegema. Kahe viimasega tegelesin mina ja tundub, et läks hästi, rahavas oli sillas ja mu elu esimene hapukapsa tegemine ei kukkunudki nii kohutavalt välja kui kartsin. Nüüd peab vist isa jälgedes minema ja siin cateringi firma püsti panema. Sander hakkas nüüd poole kohaga ka uut elektrikampaaniat tegema, seal läks varem ju väga hästi. Ma pääsesin vahepeal konkursi kaudu ühele meedia ja radio broadcastingu koolitusele mis algas see nädal ja kestab siis 10 päeva, see peaks olema midagi väga lahedat. Siiani on olnud 2 päeva leadership koolitust ja see on küll väga kasulik olnud. Lõpuks ometi ka kaks nädalat mind huvitava erialaga seotud tegevust. Nad võiksid mulle nüüd sealt sponsori anda, et ma melbsi ülikooli minna saaksin, aitähh. Aaa jaa meil hakkab siin maksutagastus kohe ! wohoo !
Ma ei teagi kas me midagi huvitavat oleme teinud vahepeal, välja arvatud see, et meil on vahepeal kolm sünnipäeva ja jaanipäev olnud. Minu sünnipäeval käisime väljas nagu ikka, Madis isegi oli veel siin ( jah meie  housemate matu lahkus meie seast, WA-sse ), käisime kohutavas klubis kus kõik üle olid, marta sünnipäeval olime natuke edukamad, käisime woolshedis, kohalik , tiba maakas pubi kus muuhulgas saab rodeol  möllata ( mida me muidugi kasutamata ei jätnud ) ja astuda buffalo bari kus mängib vana hea country. Ja viimane in a row oli Sannu kelle sünnipäev oli vaid loetud päevad tagasi, mis tähendab, et tema sünnipäeva pidasime nädalavahetusel koostöös pubi õhtuga Eesti majas, sest enam meil raha pole, et klubihunt Sander õue viia. Ja see on tõsi, kunagi vaikne ja tore poiss olnud Sander ei ole enam äratuntav. Nüüd tõmbab sannut ikka iga reede õhtu uulitsa poole ja mitte ei saa teda vaikima panna. Pubi õhtu muidugi ka midagi tagasihoidlikut polnud, pidu kestis kuueni hommikul, rahvas tantsis laudadel ja möllas nagu ainult eestlasele kohane.
Jaanipäeva pidustused möödusid meil ka väga-väga eestimeelselt, pärast pühapäevast šašlõki grilli kogunes kogu seltskond ümber meie auto parkimisplatsile ja olenemata väga üksikutest plusskraadidest hängiti auto ja grillis põleva lõkke ümber hiliste tundideni. Autost üürgas Elmari hommikuprogramm ja rahvas sulatas grilli kohal vahukommi ja jõi Saku kulda. Jõudsime ka nii kaugele, et elmarisse Vanematele, sõpradele ja vanavanematele tervitusi saatsime. Elmari hommikuprogrammi rahvas oli üsna üllatunud, et kõige tihedamalt tuli tervitusi kuskilt austraaliast, adelaidest. Tundide möödudes vahetus Elmar youtube’iga kust kogu Eesti viimase sajandi paremik läbi käis, piirideta. Ämmamoori majast Koiduni ( mille ajal rahvas püsti tõusis ja üle linna lõõritas ).
Ma isegi ei taha mõelda, veel vähem öelda, et mis plaan nüüd on sest nagu maininud ei ole Austraalia just maailma parim planeerimisepaik. Marta ja Krooni mõtetest juba põgusalt rääkisin, et nad tahavad auto hankida ja farmi lennata.  Meie ilmselt üritame veel mõne nädala paaniliselt raha kokku ajada ( kuskilt... ) ja ideaalis läheks siis läbi Aussi roadtrippima. IDEAAALIS teeks samal ajal müügitööd ( maapiirkondades peaks olema tiba rohkem, sest seal ei käi iga päev keegi müümas ) ja sõidaks läbi kohad mida me veel näinud pole.  Sest what a shame oleks, kui me nii lahkuma peame, et  pool riiki on veel nägemata. Siis saaks rahuliku südamega koju tulla ja hakata uut riiki otsima kuhu põgeneda. Ma loodan, et see viimane lause nüüd kedagi väga ei häirinud, kes meie plaanidest midagi ei tea aga jah, mõte sellest et pärast midagi nii lahedat Eestisse jääda ei kõla üldseee intrigeerivalt. Mul on muidugi ka ülikooli mure, st et ma tahan varsti kooli minna ja mitte seda kaugustesse lükata seetõttu peaks järgmine sihtpunkt meid natuke kauem majutama. Kes teab, kes teab elu on nii ettearvamatu, et ma võin siin sada plaani teha aga uued võimalused ja mõtted ja sündmused võivad need kõik pea peale keerata. Lihtsalt ilma plaanita pole nagu kuhugi pürgida.
Uskumatu on mõelda, et juba kahe kuu pärast saab mul ja sandril see segane aasta siin läbi ja näeme lõpuks oma kalleid kalleid. Selle juurde käib muidugi ka siinsete kallite maha jätmine, mis on jälle tiba kurb, marta ja kroon on ju siin veel vähemalt detsembrini kui mitte järgmise aasta detsembrini. Ja ülejäänud inimesed kellega siin kohtunud oleme ja kes siia maha jäävad L .
Kaakkksss kuuuudd peeooopllleeee ! Ma ei suuda oodata ! Ja issand kuidas ma tahaks juba oma kooduuss oma köögis, Eestis müüdavatest toiduainetest süüüaa teha, midagi head.  Ja kuidas tahaks oma oma oma voodis tududa. Ja kuidas tahaks mamaga kamina ees veini lürpida ja jutustada ja kuidas tahaks kõiki  oma kalleid sõpru kokku võtta ja üks ( või kümme ) superlahedat õhtut teha ja kuidas tahaks minna saaremaale ja kõiki seal katki kallistada. Oeh, varsti varsti, ei tasu liiga hoogu minna, muidu ei pea vastu . Ma arvan, et kui eelmises jutus detaile muuta tunneme me kõik nii. Siin on super ja üldse ei tahaks ära minna aga igatsus on meeletu, tahaks kõiki siia tuua .
Ole tublid ja toredad jubaaa varsti näeme !
Siiiski siiski luban, et kirjutan enne meie lahkumist siia veel ! LUBAN !

Marta b-day

Kutsu klaasi taga

Liisa B-day

Mini-Lasagne

Kalle kurblik liha

Sannu sünnipäevatort, aitähh Oksana!

Rikkad ja ilusad ajad

Sest, et Mišh

Mu kohviku telgitagused

Põder autotuledes

Eesti maja baari üks barmanidest

Esto jaanipäev

Sini-must-valge

Kohtumine staariga

Tom'i sünnipäeva-söörik

Rööm

Sünni sündmus

Ride'em