Liisa, Sander, Marta & Kroon Austraalias: Goodbye Australia, Hello Europe !

Ongi selleks korraks meie autraalia seiklus läbi. Võibolla läheme veel tagasi võibolla aga leiame mõne uue riigi mida avastada. Pühapäeva õhtul 9:50 autraalia aja järgi hakkasime lendama lendama lendama. Enne seda oli veel viimane BBQ meie kallite armsate sõprade ja Eesti maja perega. Suutsime vastu pidada kuni pisike Maddie meid pisarates kallistama tuli ja siis hakkas pisaraid ka meil igasse ilmakaarde lendama. Kurb oli , väga kurb oli ära minna. See rahvas seal on meid ikka täiesti oma perre võtnud ja Tom (eesti maja caretaker ja barman ) ja ta naine oksana on meile tõesti seal nagu teised vanemad olnud. Ei jõuaks neid kunagi ära tänada nende lahkuse eest, after all, kus me praegu oleksime kui me poleks kuus kuud tagasi randomly Eesti Maja Adelaides leidnud...
Lennujaamas pidasime ennast isegi üsna korralikult üleval. Muidugi mina ainult selle hetkeni kuni martat kallistasin ja aru sain, et nad ei tulegi meiega seekord kaasa. Sander pidi mu sealt ära kiskuma ja edasine maa kuni meie gate’ni oli mul vist küll silm märg. Kogu aja kodus pakkides ja tulema hakates oli selline tunne, et marta ja kroon pakivad kaa ja nüüd hakkab jälle mingi uus roadtrip ors.
Veel mõned nädalad enne suurt kuupäeva hakkasin koostama kahte to do listi. Üks neist Fun things to do in Australia ja teine Actual things to do in australia. Actual oli lamp, seal olid tähtsamad asjad nagu „ osta isosuur kott kuhu kogu oma pagas mahutada“ jne. Fun things to do oli aga list mis täienes iga päevaga, kui ma kuulsin või nägin midagi mida enda arvates austraalias olles tegema peaksin lisasin selle jälle juurde. Listis olid näiteks melbournes ära käimine ( loe sellest alt poolt ), auto maha müümine ( öelge mulle ka kuidas see fun thing to do on ? üsna stressirikas oli ) ja igasugu kohtade külastamine ning erinevate toitude söömine. Enamast oli list väga hea mõte ja kõik mis seal kirjas oli , olid super kogemused. Kahjuks lisasin sinna viimase nädala jooskul ka ühe austraalia fish and chipsi nime kuna kuulsin raadiost selle reklaami ja avastasin, et polegi siin veel suvalises tänavaäärses fish and chipsis käinud. See lambine sissekanne lõpes minule toidumürgitusega. Ja seda hommikul kui pidime Melbourne’i sõitma hakkama, sellest ka allpool. Listi sain aga täielikult täidetud ja viimase asja- känguru söömise tegime ka viimasel päeval ühes ilusas restoranis ära ( ja känguru maitses väga hästi, hästi pehme. Tehakse nii, et keskelt on ikka päris toores mis pole väga minu stiil aga maitse oli super).
Nagu siis varem mainitud saime melbsis ikkagi ,vaatamata kõigile takistustele, käidud. Pidime minema hakkama teisipäeva hommikul.Eelmine päev oli veel autol millega minema pidime genekas katki läinud, selle sai aga hommikul õnneks korda. Ärkasime siis kõik rõõmsalt, mul oli natuke imelik olla, njähh, mõtlesin, et olen üle maganud vms. Martin ja Sannu läksid autot parandama, ma läksin duši alla, seal kammis täiesti ära, hull nõrkus tuli peale ja päris halb oli ikka olla. Vahtisin siis pikali voodis ja googeldasin oma haigust nagu uue aja isehakanud arstid ikka. Mingi hetk tärkas, et sõin eelmine päev ju seafoodi ja oligi dingdiiiinnggg – toidumürgitus ! terve hommiku käisid martin ja sander mulle igasuguseid ravimeid sisse toppimas ja iga kord kui ma arvasin, et nüüd on parem, muutus püsti tõustes kõik. Lõpuks mõistsime, et täna me minema ei saa.
Järgmine hommik proovisime uuesti, ärkasime kuuest ja tegime mulle tervisekontrolli. Hea oli olla, hakkasime pakkima ja sõime ja möllasime ja siiiis out of nowhere, hakkas mul jälle halb. Sellest ajast istusime umbes poolteist tundi mu voodiäärel ja mõtlesime mis teha. Üks raskemaid otsuseid mis ma tegema olen pidanud- päriselt, see oli kohutav, ma tahtsin minna ja teised tahtsid minna ja ma ei tahtnud olla ülelaskja aga ma kardsin, et kui ma lähen siis pole mul enam kuhugi põgeneda kui jälle hästi halb hakkab. Tegime siis minuga isegi ümber kohaliku pargi proovisõitu, et aru saada kas autos on halvem olla või on okei. Lõpuks nõustusin ikkagi proovida, panime pakid autosse ja lendasime melbsi poole.
Selleks ajaks oli meil aega väga vähe alles jäänud, umbes 2 ja pool päeva. Niiet Great Ocean Roadi mis on rannikuäärne tee mis Adelaide ja Melbsi vahel on, pidime me jõudma ühe päevaga ära teha. Backerid võtavad selle jaoks tavaliselt umbes 5 päeva, seal on tõeliselt palju ilusaid kohti ja kogu rannik on tõeline surfiparadiis. Meil oligi igas kohas kus tasus peatuda umbes 30 sek, et ruttu pilt ära teha ja kohe täpiks tõmmata ( see väljend on siin meelega ). Osad kohad jäid üldse nägemata kuna pimedaks läks juba poole 6 ajal, talv ikkagi ju J
Järgmine päev jõudsime kaunisse Melbourne’i . Jõudsime seal küll ainult ühe päeva olla aga ma sain juba aru, et kui austraalia ( selle all mõtlen ma ühes kohas pikemalt elamist , näiteks õppimist ), siis melbourne. Nii minu linn. Mõnus, veits hipi, suuuur, euroopalik aga samas new york. Koha peal käisime ära eureka otsas, mis on lõuna poolkera kõrgeim vaateplatvorm. 285 meetri kõrguselt nägi eriti hästi kui freaking suur melbs ikka on. Lift mis selle hoone tippu viis oli ka üsna vahva, see läks 9 meetrit sekundis ülesse. Tõmbas nagu rakett taeva poole ikka.
Käisime veel botaanika aias, mis oli nii hiiglaslik, et tulime sealt pärast kaks tundi linna tagasi. Käisime siis ühel lahedal hipistreet’il kohvikus söömas ja hostelit otsimas. Õhtul käisime korra väljas ka aga kõik mängis meie vastu. Alguses oli martinil halb olla, siis kui linna jõudsime hakkas tal hea, käisime nende haigelt suures Crown kasiinos ja siis läksime uut kohta otsima. Kõik oli tühi. Oli neljapäev ja me ilmselgelt olime vales linnaosas. Tänavad olid inimtühjad. Kõndisime umbes 2-3 km ( neid kontsi mis mul sel õhtul jalas olid, ei saa ma ilmselt mitu nädalat enam kanda ) kuni lõpuks kellegi leidsime kellelt küsida kuhu minna. Lõpuks jõudsime ühte täiesti ära peidetud upperclass lounge/bar/restorani. All korrusel oli selline chicago stiilis restoran ja üleval balcony bar mis oli maailma kõige hubasem koht. Vaatega parlamendihoonele, küünaldega lauakesed ja sigarilõhn. See oli küll väga overpriced koht aga täielikult seda väärt. Kui esimesed kokteilid lauale saime ja umbes 5 minutit istuda saime hakkas sandril sigarilõhnas järsku nii paha, et pidime koju ära minema. Ühesõnaga melbsis käimine oli üks suur takistusrada aga kogemus oli lahe.
Viimasel päeval tegime veel 70 $ hommikusöögi linnas ja hakkasime mööda kiirteed tagasi sõitma.
Aaa ja parkimine, melbsi linnas oli katastrooof, me olime seal ainult 24 tundi ja selle aja jooksul maksime parkimise eest 110 $(75 €) :O
Ja tagasiteel nägime pink lake’i ka ära. Soolajärv mis tõesti oligi täiesti roosa. Päris cool.
Nii ja uuesti meie lahkumine kohta. Võibolla veel mõned inimesed ei tea, et me siiski Eestis ei ole. Pärast oma meeldivat 13 tunnist reisi Dubaisse ja sealt 6 tunnist Frankfurti said meie lennud otsa. See oli algusest peale nii plaanitud ja nüüd olemegi frankfurdis, et veel kiire eurotrip teha enne kui koju jõuame ( et jumala eeest ühtegi senti alles ei jääks) . Siit tahame minna sveitsi , toskaanasse itaalias, veneetsiasse ja austriasse enne kui koju tuleme. Selle jaoks aga on vaja siit auto osta.
Siin läks ka muidugi algus hästi. Kui ma oma euroopa-eufooriast lõpuks tagasi maale tulin, sõitsime ühte internetist leitud hotelli, omaarust frankfurdi kesklinna. Tänase öö veetsime siis red districtis . Tõesti ma hääletasin martaga läbi euroopa ja isegi kogu selle aja jooksul, kus me tõesti sattusime eriti imelikesse kohtadesse ,ei näinud ma midagi nii kohutavat. Me julgesime ainult valges siit välja minna ja seda ka ainult nurgatagusesse poodi. Tänavad on ääristatud joodikute ja crackwhore’idega. Meie hotelli vastas on aga kaks cabaret baari ja sex shop. Welcome to Europe !