HappyPuppy's

Kallid pered , sõbrad ja teised toredad , peaks vist ütlema, et me oleme omadega mäel. Mitte, et tunne väga selline oleks aga kui mõelda mida me nüüdseks saavutanud oleme peab küll tõdema, et meil on kõik vägaaa hästi- meil on kodu, auto ja mõlemal tööd, kus me aina paremaks areneme. Aga nüüd kõigest pikemalt, sest ilmselt on sõber facebook juba need põhiasjad kõigile selgeks teinud. Ühesõnaga kodu leidmisest, nagu ma eelmise blogi lõpus mainisin käis sannu ühte tuba vaatamas mis oli kõik väga kena aga 3 kilomeetri kaugusel rongijaamast ja ma ei teadnud kas ma suudan seda teha. Tuli välja, et pean suutma, me kolisime siia sisse. Rongijaama kauguse üle ma vingun endiselt igapäevaselt aga muidu on siin megavahva. Meil on oma tuba, mis on ilus, üks sein on suuur aken, garderoob mis on piisavalt suur, et sinna madrats visata ja veel kaks inimest toppida, oma vannituba ja wc ja oma elutoa laadne koht mis on praegu kolimisest asju täis. Majakaaslasteks on kaks noort inimest 20ndate alguses, Simon ja Ashleigh. Meil on kaks kassi kaa, nad on vist ühed kõige ägedamad kassid keda kunagi näinud olen ehk siis käituvad nagu koerad- käivad järgi, nuruvad pai, magavad kaisus, nillivad taldriku ääres toitu, ukerdavad edasi tagasi süles, et võimalikult õige koha pealt kratsitaks – väga lahedad olevused. Simon on meiega iga õhtu siin chillinud, niristame õues veini ja räägime juttu, oleme juba välja laua ja toolid üles sättinud, üks õhtu mängisime pokkerit ja nii see aeg meil läheb. Enamus aja muidugi oleme tööl, mis on väga nõme, sest me oleme austraaalliaaass ja pole veel kängurugi näinud, sest oleme koguaeg tööl. Siia panime muidugi 1000.- ka alla, et sisse kolida niiet ega meil väga raha ka pole, et asju vaatama minna. Aga vähemalt nüüd enam ei paki peale tööd magama vaid üritame veel õues istuda ja sotsiaalsed olla.
Pt2. Auto leidmisest- autoga läks nii hästi, et ma ei teagi kohe mida öelda. Simon meie uus housemate omab ühte vana autot 96 aasta fordi, mille tahab lammutusse viia kuna on nüüd hea töö peal ja tahab uhiuut autot osta. Ühe meeldiva veinitamise/õlletamise jooksul tuli ta järsku mõttele, et hei ma annan auto teile kui selle ise ära parandate. Ega me ära ei öelnud. Juba järgmine päev parandas sannu ühe akna ära ( üksi El. Aknatest ei liigu ), eile ostisuued piduriklotsid ja kettad, eile saime ka auto registreeritud ja just praegu tulid nad mulle ütlema, et all done. Uued pidurid küljes ja auto sõidab ja on üsna legaalne ka . Ühesõnaga me saime tasuta auto siiani on paranduse ja rego alla umbes 600 $ läinud aga ikka odavam kui osta oleks olnud ja vähemalt selle autoga me teame omanikku ja omanik teab täpselt mis probleemid tal on. Aga Simon väidab, et on üsna usaldusväärne pill. Meil on nüüd oma awto.
Pt3. Töö-  Tööl hakkab ka kõik paremuse suunas minema. Sannule juba anti vihje, et ta on seal üks väga väärtuslik töötaja ja ta saab töötunde teise poisi arvelt juurde. Simon töötab miningu tööstuses, ehk kaevanduses kasutatavate masinatega tegelevas firmas Westrac ja kuna see on seotud kaevandustega ja kogu raha WA-s ongi ainult kaevandustes, saab ta ikka kõõvaasti pappi. Nüüd üritab Sannu oma CV-d talle sokutada ja loodab parimat.
Mul on ka tööl natuke arengut olnud või palju , ma veel ei tea. Neil oli seal probleem, et kliendid kutsid, et mu pandud ripsmed kukuvad liiga kiiresti välja, ülemus ütles mulle, et pane rohkem liimi. Panin rohkem liimi siis hakkasid ripsmed kokku kleepuma ja jälle oli jama jne. Kuna ülemus oli opil siis pole teda tükk aega majas olnud seetõttu olen pidanud ise vaatama kuidas saan ja nuputama kuidas asja õigesti teha. Eelmine nädal alustasin uue tehnikaga mis siiani tundub, et töötanud on. Eile tegi ülemus mulle „koolituse“ ehk ma tegin Ama’le Full Set’i ja ta natuke näitas mida saaks lihtsamini teha jne. Aga kui töö oli valmis oli ülemus väga sillas ja ütles, et kõik on nii hästi, tegi mu tööst pilte jne. Aru ma temast ei saa. Nüüd jätkan siis sama tehnikaga ja loodan, et läheb hästi. Tulemused on ilusamad küll aga ega ma enne teada ei saa kaua see nii püsib kui paar nädalat möödub.
Pühapäeval käisime Danielil ka külas, Micky oli ka seal, paariks päevaks Perthi põgenenud metsamees nagu ta nüüd on. Kena oli, seal tekib ikka selline omamoodi kodu tunne J
Pärast läksime Freosse, et ennast õnnelikult oma lemmik sushipleissi saata. Jällegi nautisime oma toitu niiiii väga. Simon oli ka üliõnnes ja tänas, et me ta sinna viisime.
Muud tarka vist polegi. Sai enamus öeldud. Võibolla kiirustan lihtsalt selle pärast, et mul on kõht nii tühi. Ja me lähme oma uueee autoga proovisõidule, ehk siis mu eesmärk on toitu jahtima minna J
Panen mõned pildid ka üles, et te aimu saaksite milline meie elu värvides ja pikslites on .

PS !Ma koguaeg üritan mitte nii pikka vahe jätta blogipidamisse aga see on nii aeganõudev tegevus ja aega meil väga pole nagu olnud. Või no nagu oleks ka.. No kurat, me oleme austraalias, saate aru küll! Siin ei tõmba küll üldse koju arvutiekraani taha J
Aga ma luban üritada mitte üle kahe nädalasi pause sisse jätta (A).
Kallid teile Eestisse, natuke rõõm on vaadata, et teil juba öökülmad on ja meil aina soojemaks läheb aga ma tean, et kui meil jaanuaris +40 tuleb siis ma palvetan, et saaksin Eestis kuhugi hange hüpata niiet ma palju ei kiusa.

Jaaaa ma mainin siia ka ära, sest ma olen nii uhke- minu pisike marta sai viisa kätte ja lühike kroon ootab viisat. Ja oiii kuidas ma oleks siia jõudes tahtnud, et keegi meid auttoogaa lennujaamast peale oleks võtnud ja KOJU viinud. Aga pole hullu, me oleme elukogemuse võrra rikkamad ja me teame , et nii hästi on natuke aega siis läheb jälle kõik algusest niiet ärge muretsege mashad ja kroonid küll te ka oma kodutu tunde kätte saate J

PS ! 3456 Meil müüakse jubaaa 2 nädalat jõuluasju :/ ja kuu lõpus pannakse juba jõulutuled ka üles :O

Nüüüd ma jään vait, sest kõht kiunub juba päris korralikult.  Ikka on tunne, et midagi jäi ütlemata...
Ei tea.
Kallid olete kõik ja päikselisi tervitusi !!!

Hõum

Simone'i innukesed

Hakkab pihta...

Poiss tegi süüa

Sannu prussakate vastu

Bandit

Maciiii

Kass või asi..

Meie pisike garderoob

Sannu ehitab awto

Järjejutt1400.doc

Perth Royal Show

Liisa töökoht - Evoque Lash Spa

Royal Show

Mu igapäevane tööle reisimine via google maps

Uus kodu

Okei... Läheb ka selle nädalaga kokku

Mac

Mees tegi kunsti

Vaesekene, omanikud on spordipoisid..

Sannu reis Freost koju

Beeeaachhhh

Hellõuuu !
Me oleme juba palju muretsevaid kirju saanud, et kus me oleme ja miks me blogi ei uuenda. Meil on päris pingeline aeg olnud as me oleme üritanud endale kodu leida. Aga mitte ainult, me oleme niisama vahvad ka olnud. Alustame siis algusest kuna viimane postitus nagu me just vaatasime oli 24.september ( sorry bout that ) .
Ama lahkus meie seast mainitud nädala lõpus, et minna roadtripile kuhugi põhjapoole ja tagasi. Paar päeva hiljem liitus meiega aga juba järgmine saksa tüdruk Micky, ma isegi ei ürita ta pikka nime välja hääldada. Ta oli üsna vaikne ja mõttetu. Mitte halvas mõttes, lihtsalt polnud väga midagi rääkida, käisime küll rannas tema ja Daniga ükspäev kui Sannu tööl oli aga ega me väga ei suhelnud.
Ülejäänud selle nädala olime tööloomad. Sannu käis ükspäev Royal Show’l ka tööl, tegi 5 tundi burxe J . Pärast tööd tuli meiega Freosse kuhu me rannast läksime, käisime väga ülerahvastatud ja äärmiselt kallis ( ehk siin keskklassi ) pubis ( Caesari salat 22 $ + kana/krevett vms 6 $). Edasi pakkisime koju aga kuna autos oli ainult kolm kohta siis viskasime sannu kasti. Nii  reisisime koju, õhtul pakkisime sannuga ta töökaaslase juurde peole. Töökaaslane oli Niko, eriimelik vend minumeelest, hull pleikar ka sakslane ja kõige imelikuma aksendiga sakslane ever. Neil oli umbes 5 peale suur ja päris ilus maja. Kogu seltskond peol kus oli umbes 30 inimest oli rahusvaheline. Ainult üks vend austraaliast, inglased, brasiillane, kiwid, iirlased, šotlased, sakslased, kanadast, ameerikast ja meie esindasime kahekesi eestit J Täis eurovisioon.  See pidu oli selles mõttes muidugi vahva, et me jõudsime sinna umbes 10:30 kui kõik juba üsna parajad olid, kaasaarvatud Sander, kes kell 12 diivanisse jäi ja sealt enam ei tõusnud. Me pidime esimese rongiga koju minema, sest olime päris kaugel niiet mul oli ainult 7 tundi üksi oodata vaja. Nojah, ma siis läksin ja suhtlesin rahvaga kuni umbes kell 2 üks tüüp minult küsis kas ma ka linna lähen. Ma ütlesin, et ma ei tule kuhugi, sest üks on pikali maas siin. Sellepeale tüüp ütles, et siis on küll vähe kurb, sest kõik lähevad linna. Nii oligi , kes ei maganud läksid kõik nendega kaasa ja mul oleks tulnud siis 5 tundi üksi magava sannu kõrval vaadata. Ühesõnaga lõpuks läksin linna kaasa saades autojuhilt lubaduse, et ta toob mind paari tunni pärast tagasi. Tuli välja, et linna all mõtlesid nad hoopis selle seltskonna maja mis oli Perthi linnas, istusime seal tunnikese või kaks, rääkisime maast ja ilmast ja kella 5 ajal tõi autojuht nagu lubatud mu eelmisesse kohta tagasi. Sannu oli ikka samas asendis ja maja pime.  Lükkasin sannu üles, et davai millal rong läheb kell on 5 juba, sellepeale ütles ta, et rong läheb kell 7 niiet lähme taksoga. Ehk siis ma chillisin üsna mõttetult terve öö, omaarust rongi oodates. Aitähh Zanja.
Sellele peole järgnes meie siinoldud aja kõige kuumem päev kus meil varjus 34 kraadi oli, täitsa kena soe juba. Selle päevaga me midagi tarka ei teinud, istusime toas fan’i all ja olime niisama laiali.
Ülejäänud nädala olime tublid tööinimesed, Sannu oli juba reedel vaba ma sain alles laupäeva õhtul vabaks nagu ikka, ehk siis sandril oli juba pool nädalavahetust ja Daniga pubides käimist selja taga. Nädalavahetusel otsisime gumtreed läbi, et endale kodu leida. Siiani tulutult.
Läinud nädalavahetusel tõi Daniel minu üllatuseks Ama koju ja õhtul läksime kõik koos Perth Royal Showle, mis oli päris cool. Hull ilutulestik ja möll, hullult erinevaid toiduputkasi ja terve tivoli ja mis kõik veel. Ehk siis ma jooksin ringi nagu väike laps ja sonisin omaette „ I wanna buy everything ! „
Poisid mõtlesid, et näitavad jõudu ja tegid väga ameerikaliku lükke ehk üritasid haamriga vehkides meile mänguasju võita. Ühesõnaga show oli äge, pärast chillsime koju, luke ja scott tulid ka koju , nendega istusime seal poole ööni . Järgmine päev oligi pühapäev. Luke’il oli kodus oma töökaaslastega suur BBQ, sest nad said showlt jubepalju üle jäänud toitu kaasa võtta. Me ennast sinna pressima ei hakanud niiet otsustasime ühte tuba vaatama minna. Kohale jõudes ootasid meid kaks noormeest. Maja oli ilus, 3 korruseline, tuba mida pakuti veel ilusam, 3.korrusel, kaks seina olid maast laeni akendega vaatega linnale. Ainuke asi, majas oli mingi imelik lõhn/hais jaaa tuli välja, et need noormehed olid natuke homod. Päris palju kohe. Kõik oli selle ajani okei kuni üks neist otsustas majast ja tingimustest rääkides ära mainida järgmist „... and no loud sex, only we are allowed to do that J „ nähes Sandri nägu ja närvilist naeru sain ma aru, et sinna majja me kunagi ei koli.
Koju minnes pildus Luke meid mitme päris otsekohese vihjega selle kohta, et me oleme liiga kaua seal olnud ja peaksime nüüd ruttu oma pleisi otsima. Siis läks kiireks, terve esmaspäeva otsisin kortereid ja tube, saatsin kirju ja helistasin. Eile (teisipäeval) käisin ühte korterit vaatamas mis oli päris okei, 2- le inimesele okei aga 4-le jääb vist väikseks ja see ei näinud väga turvaline välja ,sest see oli esimesel korrusel, maast laeni akendega ja akende ees polnud midagi. Üks „aken“ viis „aeda“ ( 3x4 meetri suurune murulapp) ja seda ust/akent hoidis lukus ainult pisike haak. Panin meid sinna igaks juhuks kirja ikka, kui midagi üle ei jää aga ei tea kas see meie esimene valik oleks. Kuna me siiski ära kolima pidime saime Sannu töökaaslase juurde. Lovely lady called Simone. Ta on jube armas, eile kolisime siia, Daniel kes oli Luke’i käitumisest ja meie äkilisest lahkumisest üsna häiritud pidas vähimaks mis ta teha sai seda, et tõi meid teise linna otsa ära. Nii kena temast. Ütles, et jääb meid väga igatsema ja et me ikka teaks, et kui see tema maja oleks, võiksime jääda.
Nüüd elame siin- Bassendeanis. Simonel ja tema mehel Markil on väga ilus ja suur maja, meil on siin põhimõtteliselt täiesti oma majaosa, kus on wc, vannituba, meie tuba ja üks tühi ruum, kuhu saab üleliigseid asju ladustada ja kus on triiklaud jne.  Ja mis kõige nunnum neil on 8 aastane Jack Russelli terjer Mac kes on endiselt samasugune energiapomm nagu kutsikad J Jubenunnu elukas .
Sannul on siit jalgrattaga umbes 5 minuti tee tööle(jah ta sai töölt ratta ka ). Mina pean iga hommik kõndima 2 km rongijaama, sealt 20 min rongiga linna ja sealt edasi bussiga tööle. Vahvaaa.  Täna lõpetasin töö 18:20 ja jõudsin koju umbes 20:00. Tripin ikka nagu sama kaua kui Coolbellupi. Sander käis täna ühte tuba vaatamas mis oli siit ainult paari tänava kaugusel ja ütles, et see oli megahea ja nad lasid meile veel hinda alla. Aga see on veel 800 m kaugemal rongijaamast kui meie praegune koht. Ma ei ole mingi jalutav inimene niiet ma ei tea kas ma suudaks iga hommik ja õhtu seda teha. Õhtul pimedas on eriti creepy.
Niiet ma ei tea mis edasi saab, siin saame umbes nädala olla ja selle ajaga  peaksime endale uue koha leidma. Arvatavasti mingi toa, et siis edasi rahulikumalt korterit või maja otsida.
Vot selline lugu .
 Täna ma igatsen kõiki päris palju, Sander ajab mingit farmijuttu ja nüüd magab nagu ikka, silmapiiril pole midagi mille üle õnnes olla. Siin ongi tujudega nagu ameerika raudtee. Iga päev on erinev. Kui nii võtta siis täna ma tahaks olla Eestis, tahaks näha oma pere, ema ja isaga näost näkku rääkida, näha kui palju mu venna-ja õeraasud kasvanud on ja vanavanematele külla minna. Täna tahaks magada oma voodis ja mitte mõelda mis homne toob. Homme võin tagasi olla ja edasi parema tuleviku eest võidelda.
Kalli !