 |
| Perth Royal Show |
 |
| Liisa töökoht - Evoque Lash Spa |
 |
| Royal Show |
 |
| Mu igapäevane tööle reisimine via google maps |
 |
| Uus kodu |
 |
| Okei... Läheb ka selle nädalaga kokku |
 |
| Mac |
 |
| Mees tegi kunsti |
 |
| Vaesekene, omanikud on spordipoisid.. |
 |
| Sannu reis Freost koju |
 |
| Beeeaachhhh |
Hellõuuu !
Me oleme juba palju muretsevaid kirju saanud, et kus me oleme ja miks me blogi ei uuenda. Meil on päris pingeline aeg olnud as me oleme üritanud endale kodu leida. Aga mitte ainult, me oleme niisama vahvad ka olnud. Alustame siis algusest kuna viimane postitus nagu me just vaatasime oli 24.september ( sorry bout that ) .
Ama lahkus meie seast mainitud nädala lõpus, et minna roadtripile kuhugi põhjapoole ja tagasi. Paar päeva hiljem liitus meiega aga juba järgmine saksa tüdruk Micky, ma isegi ei ürita ta pikka nime välja hääldada. Ta oli üsna vaikne ja mõttetu. Mitte halvas mõttes, lihtsalt polnud väga midagi rääkida, käisime küll rannas tema ja Daniga ükspäev kui Sannu tööl oli aga ega me väga ei suhelnud.
Ülejäänud selle nädala olime tööloomad. Sannu käis ükspäev Royal Show’l ka tööl, tegi 5 tundi burxe J . Pärast tööd tuli meiega Freosse kuhu me rannast läksime, käisime väga ülerahvastatud ja äärmiselt kallis ( ehk siin keskklassi ) pubis ( Caesari salat 22 $ + kana/krevett vms 6 $). Edasi pakkisime koju aga kuna autos oli ainult kolm kohta siis viskasime sannu kasti. Nii reisisime koju, õhtul pakkisime sannuga ta töökaaslase juurde peole. Töökaaslane oli Niko, eriimelik vend minumeelest, hull pleikar ka sakslane ja kõige imelikuma aksendiga sakslane ever. Neil oli umbes 5 peale suur ja päris ilus maja. Kogu seltskond peol kus oli umbes 30 inimest oli rahusvaheline. Ainult üks vend austraaliast, inglased, brasiillane, kiwid, iirlased, šotlased, sakslased, kanadast, ameerikast ja meie esindasime kahekesi eestit J Täis eurovisioon. See pidu oli selles mõttes muidugi vahva, et me jõudsime sinna umbes 10:30 kui kõik juba üsna parajad olid, kaasaarvatud Sander, kes kell 12 diivanisse jäi ja sealt enam ei tõusnud. Me pidime esimese rongiga koju minema, sest olime päris kaugel niiet mul oli ainult 7 tundi üksi oodata vaja. Nojah, ma siis läksin ja suhtlesin rahvaga kuni umbes kell 2 üks tüüp minult küsis kas ma ka linna lähen. Ma ütlesin, et ma ei tule kuhugi, sest üks on pikali maas siin. Sellepeale tüüp ütles, et siis on küll vähe kurb, sest kõik lähevad linna. Nii oligi , kes ei maganud läksid kõik nendega kaasa ja mul oleks tulnud siis 5 tundi üksi magava sannu kõrval vaadata. Ühesõnaga lõpuks läksin linna kaasa saades autojuhilt lubaduse, et ta toob mind paari tunni pärast tagasi. Tuli välja, et linna all mõtlesid nad hoopis selle seltskonna maja mis oli Perthi linnas, istusime seal tunnikese või kaks, rääkisime maast ja ilmast ja kella 5 ajal tõi autojuht nagu lubatud mu eelmisesse kohta tagasi. Sannu oli ikka samas asendis ja maja pime. Lükkasin sannu üles, et davai millal rong läheb kell on 5 juba, sellepeale ütles ta, et rong läheb kell 7 niiet lähme taksoga. Ehk siis ma chillisin üsna mõttetult terve öö, omaarust rongi oodates. Aitähh Zanja.
Sellele peole järgnes meie siinoldud aja kõige kuumem päev kus meil varjus 34 kraadi oli, täitsa kena soe juba. Selle päevaga me midagi tarka ei teinud, istusime toas fan’i all ja olime niisama laiali.
Ülejäänud nädala olime tublid tööinimesed, Sannu oli juba reedel vaba ma sain alles laupäeva õhtul vabaks nagu ikka, ehk siis sandril oli juba pool nädalavahetust ja Daniga pubides käimist selja taga. Nädalavahetusel otsisime gumtreed läbi, et endale kodu leida. Siiani tulutult.
Läinud nädalavahetusel tõi Daniel minu üllatuseks Ama koju ja õhtul läksime kõik koos Perth Royal Showle, mis oli päris cool. Hull ilutulestik ja möll, hullult erinevaid toiduputkasi ja terve tivoli ja mis kõik veel. Ehk siis ma jooksin ringi nagu väike laps ja sonisin omaette „ I wanna buy everything ! „
Poisid mõtlesid, et näitavad jõudu ja tegid väga ameerikaliku lükke ehk üritasid haamriga vehkides meile mänguasju võita. Ühesõnaga show oli äge, pärast chillsime koju, luke ja scott tulid ka koju , nendega istusime seal poole ööni . Järgmine päev oligi pühapäev. Luke’il oli kodus oma töökaaslastega suur BBQ, sest nad said showlt jubepalju üle jäänud toitu kaasa võtta. Me ennast sinna pressima ei hakanud niiet otsustasime ühte tuba vaatama minna. Kohale jõudes ootasid meid kaks noormeest. Maja oli ilus, 3 korruseline, tuba mida pakuti veel ilusam, 3.korrusel, kaks seina olid maast laeni akendega vaatega linnale. Ainuke asi, majas oli mingi imelik lõhn/hais jaaa tuli välja, et need noormehed olid natuke homod. Päris palju kohe. Kõik oli selle ajani okei kuni üks neist otsustas majast ja tingimustest rääkides ära mainida järgmist „... and no loud sex, only we are allowed to do that J „ nähes Sandri nägu ja närvilist naeru sain ma aru, et sinna majja me kunagi ei koli.
Koju minnes pildus Luke meid mitme päris otsekohese vihjega selle kohta, et me oleme liiga kaua seal olnud ja peaksime nüüd ruttu oma pleisi otsima. Siis läks kiireks, terve esmaspäeva otsisin kortereid ja tube, saatsin kirju ja helistasin. Eile (teisipäeval) käisin ühte korterit vaatamas mis oli päris okei, 2- le inimesele okei aga 4-le jääb vist väikseks ja see ei näinud väga turvaline välja ,sest see oli esimesel korrusel, maast laeni akendega ja akende ees polnud midagi. Üks „aken“ viis „aeda“ ( 3x4 meetri suurune murulapp) ja seda ust/akent hoidis lukus ainult pisike haak. Panin meid sinna igaks juhuks kirja ikka, kui midagi üle ei jää aga ei tea kas see meie esimene valik oleks. Kuna me siiski ära kolima pidime saime Sannu töökaaslase juurde. Lovely lady called Simone. Ta on jube armas, eile kolisime siia, Daniel kes oli Luke’i käitumisest ja meie äkilisest lahkumisest üsna häiritud pidas vähimaks mis ta teha sai seda, et tõi meid teise linna otsa ära. Nii kena temast. Ütles, et jääb meid väga igatsema ja et me ikka teaks, et kui see tema maja oleks, võiksime jääda.
Nüüd elame siin- Bassendeanis. Simonel ja tema mehel Markil on väga ilus ja suur maja, meil on siin põhimõtteliselt täiesti oma majaosa, kus on wc, vannituba, meie tuba ja üks tühi ruum, kuhu saab üleliigseid asju ladustada ja kus on triiklaud jne. Ja mis kõige nunnum neil on 8 aastane Jack Russelli terjer Mac kes on endiselt samasugune energiapomm nagu kutsikad J Jubenunnu elukas .
Sannul on siit jalgrattaga umbes 5 minuti tee tööle(jah ta sai töölt ratta ka ). Mina pean iga hommik kõndima 2 km rongijaama, sealt 20 min rongiga linna ja sealt edasi bussiga tööle. Vahvaaa. Täna lõpetasin töö 18:20 ja jõudsin koju umbes 20:00. Tripin ikka nagu sama kaua kui Coolbellupi. Sander käis täna ühte tuba vaatamas mis oli siit ainult paari tänava kaugusel ja ütles, et see oli megahea ja nad lasid meile veel hinda alla. Aga see on veel 800 m kaugemal rongijaamast kui meie praegune koht. Ma ei ole mingi jalutav inimene niiet ma ei tea kas ma suudaks iga hommik ja õhtu seda teha. Õhtul pimedas on eriti creepy.
Niiet ma ei tea mis edasi saab, siin saame umbes nädala olla ja selle ajaga peaksime endale uue koha leidma. Arvatavasti mingi toa, et siis edasi rahulikumalt korterit või maja otsida.
Vot selline lugu .
Täna ma igatsen kõiki päris palju, Sander ajab mingit farmijuttu ja nüüd magab nagu ikka, silmapiiril pole midagi mille üle õnnes olla. Siin ongi tujudega nagu ameerika raudtee. Iga päev on erinev. Kui nii võtta siis täna ma tahaks olla Eestis, tahaks näha oma pere, ema ja isaga näost näkku rääkida, näha kui palju mu venna-ja õeraasud kasvanud on ja vanavanematele külla minna. Täna tahaks magada oma voodis ja mitte mõelda mis homne toob. Homme võin tagasi olla ja edasi parema tuleviku eest võidelda.
Kalli !
Me oleme juba palju muretsevaid kirju saanud, et kus me oleme ja miks me blogi ei uuenda. Meil on päris pingeline aeg olnud as me oleme üritanud endale kodu leida. Aga mitte ainult, me oleme niisama vahvad ka olnud. Alustame siis algusest kuna viimane postitus nagu me just vaatasime oli 24.september ( sorry bout that ) .
Ama lahkus meie seast mainitud nädala lõpus, et minna roadtripile kuhugi põhjapoole ja tagasi. Paar päeva hiljem liitus meiega aga juba järgmine saksa tüdruk Micky, ma isegi ei ürita ta pikka nime välja hääldada. Ta oli üsna vaikne ja mõttetu. Mitte halvas mõttes, lihtsalt polnud väga midagi rääkida, käisime küll rannas tema ja Daniga ükspäev kui Sannu tööl oli aga ega me väga ei suhelnud.
Ülejäänud selle nädala olime tööloomad. Sannu käis ükspäev Royal Show’l ka tööl, tegi 5 tundi burxe J . Pärast tööd tuli meiega Freosse kuhu me rannast läksime, käisime väga ülerahvastatud ja äärmiselt kallis ( ehk siin keskklassi ) pubis ( Caesari salat 22 $ + kana/krevett vms 6 $). Edasi pakkisime koju aga kuna autos oli ainult kolm kohta siis viskasime sannu kasti. Nii reisisime koju, õhtul pakkisime sannuga ta töökaaslase juurde peole. Töökaaslane oli Niko, eriimelik vend minumeelest, hull pleikar ka sakslane ja kõige imelikuma aksendiga sakslane ever. Neil oli umbes 5 peale suur ja päris ilus maja. Kogu seltskond peol kus oli umbes 30 inimest oli rahusvaheline. Ainult üks vend austraaliast, inglased, brasiillane, kiwid, iirlased, šotlased, sakslased, kanadast, ameerikast ja meie esindasime kahekesi eestit J Täis eurovisioon. See pidu oli selles mõttes muidugi vahva, et me jõudsime sinna umbes 10:30 kui kõik juba üsna parajad olid, kaasaarvatud Sander, kes kell 12 diivanisse jäi ja sealt enam ei tõusnud. Me pidime esimese rongiga koju minema, sest olime päris kaugel niiet mul oli ainult 7 tundi üksi oodata vaja. Nojah, ma siis läksin ja suhtlesin rahvaga kuni umbes kell 2 üks tüüp minult küsis kas ma ka linna lähen. Ma ütlesin, et ma ei tule kuhugi, sest üks on pikali maas siin. Sellepeale tüüp ütles, et siis on küll vähe kurb, sest kõik lähevad linna. Nii oligi , kes ei maganud läksid kõik nendega kaasa ja mul oleks tulnud siis 5 tundi üksi magava sannu kõrval vaadata. Ühesõnaga lõpuks läksin linna kaasa saades autojuhilt lubaduse, et ta toob mind paari tunni pärast tagasi. Tuli välja, et linna all mõtlesid nad hoopis selle seltskonna maja mis oli Perthi linnas, istusime seal tunnikese või kaks, rääkisime maast ja ilmast ja kella 5 ajal tõi autojuht nagu lubatud mu eelmisesse kohta tagasi. Sannu oli ikka samas asendis ja maja pime. Lükkasin sannu üles, et davai millal rong läheb kell on 5 juba, sellepeale ütles ta, et rong läheb kell 7 niiet lähme taksoga. Ehk siis ma chillisin üsna mõttetult terve öö, omaarust rongi oodates. Aitähh Zanja.
Sellele peole järgnes meie siinoldud aja kõige kuumem päev kus meil varjus 34 kraadi oli, täitsa kena soe juba. Selle päevaga me midagi tarka ei teinud, istusime toas fan’i all ja olime niisama laiali.
Ülejäänud nädala olime tublid tööinimesed, Sannu oli juba reedel vaba ma sain alles laupäeva õhtul vabaks nagu ikka, ehk siis sandril oli juba pool nädalavahetust ja Daniga pubides käimist selja taga. Nädalavahetusel otsisime gumtreed läbi, et endale kodu leida. Siiani tulutult.
Läinud nädalavahetusel tõi Daniel minu üllatuseks Ama koju ja õhtul läksime kõik koos Perth Royal Showle, mis oli päris cool. Hull ilutulestik ja möll, hullult erinevaid toiduputkasi ja terve tivoli ja mis kõik veel. Ehk siis ma jooksin ringi nagu väike laps ja sonisin omaette „ I wanna buy everything ! „
Poisid mõtlesid, et näitavad jõudu ja tegid väga ameerikaliku lükke ehk üritasid haamriga vehkides meile mänguasju võita. Ühesõnaga show oli äge, pärast chillsime koju, luke ja scott tulid ka koju , nendega istusime seal poole ööni . Järgmine päev oligi pühapäev. Luke’il oli kodus oma töökaaslastega suur BBQ, sest nad said showlt jubepalju üle jäänud toitu kaasa võtta. Me ennast sinna pressima ei hakanud niiet otsustasime ühte tuba vaatama minna. Kohale jõudes ootasid meid kaks noormeest. Maja oli ilus, 3 korruseline, tuba mida pakuti veel ilusam, 3.korrusel, kaks seina olid maast laeni akendega vaatega linnale. Ainuke asi, majas oli mingi imelik lõhn/hais jaaa tuli välja, et need noormehed olid natuke homod. Päris palju kohe. Kõik oli selle ajani okei kuni üks neist otsustas majast ja tingimustest rääkides ära mainida järgmist „... and no loud sex, only we are allowed to do that J „ nähes Sandri nägu ja närvilist naeru sain ma aru, et sinna majja me kunagi ei koli.
Koju minnes pildus Luke meid mitme päris otsekohese vihjega selle kohta, et me oleme liiga kaua seal olnud ja peaksime nüüd ruttu oma pleisi otsima. Siis läks kiireks, terve esmaspäeva otsisin kortereid ja tube, saatsin kirju ja helistasin. Eile (teisipäeval) käisin ühte korterit vaatamas mis oli päris okei, 2- le inimesele okei aga 4-le jääb vist väikseks ja see ei näinud väga turvaline välja ,sest see oli esimesel korrusel, maast laeni akendega ja akende ees polnud midagi. Üks „aken“ viis „aeda“ ( 3x4 meetri suurune murulapp) ja seda ust/akent hoidis lukus ainult pisike haak. Panin meid sinna igaks juhuks kirja ikka, kui midagi üle ei jää aga ei tea kas see meie esimene valik oleks. Kuna me siiski ära kolima pidime saime Sannu töökaaslase juurde. Lovely lady called Simone. Ta on jube armas, eile kolisime siia, Daniel kes oli Luke’i käitumisest ja meie äkilisest lahkumisest üsna häiritud pidas vähimaks mis ta teha sai seda, et tõi meid teise linna otsa ära. Nii kena temast. Ütles, et jääb meid väga igatsema ja et me ikka teaks, et kui see tema maja oleks, võiksime jääda.
Nüüd elame siin- Bassendeanis. Simonel ja tema mehel Markil on väga ilus ja suur maja, meil on siin põhimõtteliselt täiesti oma majaosa, kus on wc, vannituba, meie tuba ja üks tühi ruum, kuhu saab üleliigseid asju ladustada ja kus on triiklaud jne. Ja mis kõige nunnum neil on 8 aastane Jack Russelli terjer Mac kes on endiselt samasugune energiapomm nagu kutsikad J Jubenunnu elukas .
Sannul on siit jalgrattaga umbes 5 minuti tee tööle(jah ta sai töölt ratta ka ). Mina pean iga hommik kõndima 2 km rongijaama, sealt 20 min rongiga linna ja sealt edasi bussiga tööle. Vahvaaa. Täna lõpetasin töö 18:20 ja jõudsin koju umbes 20:00. Tripin ikka nagu sama kaua kui Coolbellupi. Sander käis täna ühte tuba vaatamas mis oli siit ainult paari tänava kaugusel ja ütles, et see oli megahea ja nad lasid meile veel hinda alla. Aga see on veel 800 m kaugemal rongijaamast kui meie praegune koht. Ma ei ole mingi jalutav inimene niiet ma ei tea kas ma suudaks iga hommik ja õhtu seda teha. Õhtul pimedas on eriti creepy.
Niiet ma ei tea mis edasi saab, siin saame umbes nädala olla ja selle ajaga peaksime endale uue koha leidma. Arvatavasti mingi toa, et siis edasi rahulikumalt korterit või maja otsida.
Vot selline lugu .
Täna ma igatsen kõiki päris palju, Sander ajab mingit farmijuttu ja nüüd magab nagu ikka, silmapiiril pole midagi mille üle õnnes olla. Siin ongi tujudega nagu ameerika raudtee. Iga päev on erinev. Kui nii võtta siis täna ma tahaks olla Eestis, tahaks näha oma pere, ema ja isaga näost näkku rääkida, näha kui palju mu venna-ja õeraasud kasvanud on ja vanavanematele külla minna. Täna tahaks magada oma voodis ja mitte mõelda mis homne toob. Homme võin tagasi olla ja edasi parema tuleviku eest võidelda.
Kalli !
No comments:
Post a Comment