Austraaliast-
5 kuud hiljem
Kirjutan selle tagasivaate osalt selleks, et
vastata korduma kippuvatele küsimustele nagu kas Sa lähed tagasi ?
, Kuidas oli ?, Miks te tagasi tulite ? jne. Puudutadamist peaks
leidma ka Eesti ja Austraalia elu ja olu erinevuse teema. Nagu
statistika näitab siis ka seekord tuleb lõppsõna nagu mul ikka
reisiblogide kirjutamise umbes pool aastat hiljem. Aga see on üsna
hea aeg, selle ajaga saab juba adekvaatseid järeldusi teha ja
emotsioonid ei sega enam üldist pilti.
5 kuud on tänaseks
sellest möödas, kui Sannuga oma 35 + 25 kg näpu vahele võtsime ja
Adelaide lennujaamast õhku tõusime. Kui varem ma ootasin siiski
seda koju minemist ja excitementi sellest, et oma pere ja sõpru
jälle näeb siis Adelaides veedetud viimasel päeval need tunded
natuke tuhmusid. Seda varjutas järjekordne kurb lahkumine, sest see
pere ja need sidemed mis seal viimase 6 kuuga tekkisid olid
hindamatud. Ma ei suuda kunagi ära tänada Tom’i ja Oksanat, kes
meid nagu oma lapsi kogu selle aja seal hoidsid ja armastasid. Samuti
kõik teised väliseestlased kes meie suurde kirjusse kärgperesse
kuulusid. Kõige kurvem oli muidugi maha jätta oma
sõbrad/housemate’id/elukaaslased Marta, Kroon, Martin, Regina,
Rudis ja niiiii edasi niii edasi . Sel hetkel ja natuke siiamaani ma
kahetsen, et Teid Marta ja Kroon üldse austraaliasse kutsusin,
oleksin pidanud kohe arvestama variandiga, et see riik võib teid
minult kauemaks röövida kui ma seda sooviksin. Ma siiski loodan, et
kängurumaa kohtleb teid ka edaspidi hästi.
Kuna me ühe korra
Aussis juba lahkumismänge teinud olime ( kui Perthi maha jätsime,
et paremat elu otsima minna) siis teadsime juba mis meid ees ootab-
südantlõhestavad kõned, viimased klaasitõstmised sõpradega ja
pisarad voolamas mööda põski, kui auto väljasõiduteelt viimase
pöörde teeb... Juba Perthis kui Ashleigh ja Simoni, Reelika ja
Marguse , Danieli ja teised armsad sõbrad maha jätma pidime olid
emotsioonid kurvad, nii ka seekord. Aga vähemalt kuskil meeles
mõlkus siiski teadmine, et this time ootab meid ees vähemalt üks
rõõmus taaskohtumine kodus, Eestis.
Pärast austraaliast
lahkumist tegime veel Sandriga lisaks minipuhkuse Euroopas mille
algusest ma juba natuke kirjutasin. Pikemalt sellel peatumata ütlen,
et see oli väga mõnus vaheldus pärast 3 kuud „külma „
austraalia talve (10-16 kraadi ikkagi pole naljaasi ). Päike
paistis, tulevik oli helge ning Euroopa võttis meid vastu oma tuntud
headuses ja tuttava lõhnaga. Mõistsin jälle, et Euroopa on minu
jaoks ikka place to be. Pärast nädalast euroopas trippimist oli see
hetk käes, ületasime Eesti-Läti piiri... siis jõudsime juba
Pärnusse.. jalg värises all ja hingamise rütm läks paigast... 15
km kiilini... vanad tuttavad teed mida polnud nii kaua näinud ... ja
Kodu. Ukse kohal kriiskas suur punane silt „ Tere tulmast koju
Liisa ja Sander „ ( jah, silt oli kirjaveaga :) ), jooksime tuppa
ja seal nad kõik olid, meie vanemad ja õed-vennad. Pärast aastat,
lõpuks, aiii see oli ilus hetk , pisarad rallisid jälle täie hooga
mööda nägu alla ja põsk tõmbles suurest naeratamisest . Lihtsalt
selle hetke pärast ma läheks kohe uuesti aastaks kuhugi ära.
Nüüd
on sellest suurest õnnest möödunud kuid, vahepeal on vana „hea“
Eesti rutiin peale tulnud- raha ei ole kunagi piisavalt, ilm on
enamasti masendav, ümbritsevad inimesed ja keskkond muutuvad tüütuks
jne jne. Aga sel aastal see kuidagi ei häiri mind nii väga, mingi
sisemine rahu on, nagu oleks tõesti välja puhanud ennast. Eestis
olemine muidugi kickis mulle kohe algusest peale iga kuu mõne uue ja
põneva haiguse ning iganädalased antibiootikumi kuurid on sellest
õilsast puhanud tundest oma osa võtnud aga ma mäletan, et päris
kindlasti oli varem hullem. Isegi jäine ja kole talv, mille jooksul
ma varasematel aastatel ilma tungiva vajaduseta isegi toast ei
lahkunud, on seekord kuidagi kergemalt möödumas.
Muidugi ei anna
siinset elukvaliteeti austraaliaga väga võrrelda. Kõige tugevamalt
annab tunda palgavahe ja no loomulikult kliima, aga see on liiga
ilmselge, et selle üle arutleda. Kui aga austraalias lihttööd
tehes siiski väga ilusti ära elas, endale erinevat meelelahutust
lubada sai ja tublimatel isegi raha kõrvale õnnestus panna siis
siin ei kujuta ma isegi ette, et samalaadse tööga see võimalik
oleks. Alati jääb puudu. Ja kui alguses tundub, et ei jää, siis
kuu lõpus mõistad, et ikka jääb küll. Enamasti jääb puudu
umbes 15 päeva jaoks :) . Siiski siiski sai minu jaoks see aeg seal
otsa ja kuna me farmitööd ära ei teinud siis me tagasi ka minna ei
saa. Aga mina ei tahakski. Viimasel päeval tundsin küll, et ära
minemine on ikka õige otsus, see koht oli ennast minu jaoks juba
ammendanud. Iga kell läheks sinna tagasi puhkusele aga elama ilmselt
mitte.
Sellegipoolest ei kahetse ma mitte kunagi seda, et sinna
minna otsustasin ja soovitan seda kõigile, kes vähegi sellele
mõelnud on. Ei , elu ei ole ka seal lill ja pudrumägesid ka ei ole.
Töö tegemine ja leidmine on sama raske kui Eestis. Niiet kui Sa
inimene siin hakkama ei saa, siis ei saa ka seal. Aga see kogemus
annab lihtsalt nii palju juurde, ise ja üksi teises maaimaotsas,
ilma variant B-ta hakkama saamine on ikka hoopis teine asi kui
lihtsalt Eestis kodust välja kolimine. Või juhtub nagu meil, et
saad kohe ka pereloomise kogemuse, sest neljakesi pea aasta ühe
katuse all elamine nõuab palju kanntlikust, mõistmist ja
kompromisse.
Olen superhappy, et kohtasin oma teel kõiki neid
toredaid austraallasi ja nagu austraalias ikka, ka eestlasi, kes kogu
seal oldud aja kordi muhedamaks ja lõbusamaks tegid.
Thank You –
Daniel, Luke, Simone, Mark, Ashleigh, Simon, Mari, Reelika, Margus,
Malin, Chris, Lauren, Marek(Marko), Mirian, Tom, Oksana, Antti,
Roland, Martin, Kalle, Miko, Madis, Elina, Maik, Michaela, Amma, Krister,
Craig, Monica, Daria, Diane, Hamid, Mustafa, Anneliis, Maddy,
Regina, Rudis, Liis, Paris, Brenda, Brendan, Cain, Raoul and Everyone
that I somehow forgot to mention.
Järgmise tripini !
Here's to you my dear friends
|
My family |
|
Sannu, Simon,Margus,Ash,Mari |
|
Sander,Marta,Kroon,Loui,Simon,Becky |
|
Sander,Simon,Mari,Frets |
|
Marta,Krroon,Simon,Sander,Ashleigh |
|
Antti ja Kroon |
|
Simone'i ja Marki juures, teiste inimestega, kelle nimesi keegi ei tea. |
|
Daniel |
|
Meie |
|
Marta,Malin,Christy,Peter,McKenzie |
|
Sander,Marko,Marta,Kroon |
|
Vengaboysiga |
|
Muskad |
|
Amma ja Daniel |
|
Marko,Ash,Sannu,Kroonik ja Mašh |
|
Miko, Tom, Kalle, Maddy, Martin, Kroon |
|
Piffid, Frets, Marx ja Sannu |
|
Eesti Maja tiim |
|
Liis ja lambikas |
|
Team Estonia |
|
Hamid, Mustafa ja Pikk poiss |
|
Martin, Kroon, Marta, Krister,Sannu |
|
Kroon, Kalle, Martin, Sannu, Krister |
|
Sannu, Martin, Marta, Kroon |
Aitäh Teilegi Liisa ja Sander, ka meil Mareki (Markoga) on nii mõnigi tänusõna ilmselt ütlemata veel, kuid ega see ütlemata ei jää. Eelkõige muidugi aitäh, et meie Austraalia alguse kordades lihtsamaks tegite, kui see ilma teieta oleks olnud. Eriti super oli, et te kohe niiiiii lahedad inimesed olite, et lausa lust ja lõbu oli pealekauba teie külalislahkusele. Muidugi pean tänama ka Veroonikat teiega kontakti otsimise soovituse eest! :) Aga nii palju, kui te kirja suutsite panna, nii palju on tõsi ka minu poolt. Järelsõna Austraaliale minu poolt oleks suuremas osas samasugune, ma usun. Kallistan! Ja loodan, et Teil ikka kõik sujuma hakkaks, sest kindla peale olete seda väärt!
ReplyDelete