Holaa piipl, meil on nüüd jälle põhjust blogi kirjutada.
Head uudised : Sannu sai tööö !!! Jaa üllatus-üllatus Aussi jobsi kaudu. Nina
helistas ja ütles, et tule läbi, meil on Sulle vist tööd . Woohoo. Mingi
puidufirma. Lammutavad vist vanu majasi ja võtavad sealt puidu ja siis
recyclivad seda kuidagi. Sannu töökoht on üsna samas kandis kus minu oma aga
siit on sinna ülikeeruline minna. Ta peab bussiga linna sõitma ja sealt rongi
peale minema, siis rongi vahetama ja lõpuks veel 1,3 km kõndima. Kurb on see, et
ta tööpäev hakkab kell 7 ... Aga hea uudis on see, et Fretsi ja teiste
korteris( mis on täpselt minu ja Sannu tööpleisside vahel J ) vabaneb vist
järgmine nädal üks tuba ! Me panime silma peale juba.
Sannu alustab esmaspäeval. Mina käisin täna juba teist päeva tööl. Üsna kohutav. Eile oli esimene päev. Ärkasin üksi kell 7 , pidin 10st tööl olema. Trippisin ükssiii bussi peale, bussiga tund aega kesklinna, seal läksin järgmise bussi peale ja jõudsingi tööle. Ma olin ikka päääris paanikas alguses. Okei terve päeva. Esimene klient pidi 10:30 tulema aga tuli välja, et hoopis 10:00 niiet mul polnud üldse ettevalmistamise aega. Aga jah nii ma seal möllasin. Selg väsis hullult ära. Pärast kahte tööd oli lõuna, sellega ma ei osanud väga midagi peale hakata. Jooksin lähimasse kohvikusse, toppisin crossanti ja latte endale alla ja pakkisin tagasi. Kolmanda töö ajaks oli selg nii pinges, et käed hakkasid nii hullult värisema, et ma kartsin iseennast. Kuidagi suutsin neljanda ka ära teha ja kell oligi juba 5. Marnie kiitis hullult, ütles, et „ u did better than i expected and i mean it in a kind way“. Okei, ma ise küll ei tundnud, et mul väga hästi läinud oleks... Kellegiga suhelda ei jõudnud, koguaeg olid kliendid ja paanika. Pärast trippisin 2 tundi koju, väga mõnus kui surm väsinud oled ja selg tapab. Poolel teel avastasin, et ma ei saa sama särgiga ju järgmine päev tööle minna aga kuna ma pean üleni musta kandma ja esimest korda elus ma avastasin, et mul pole ühtegi musta särki, pidin lisaks eelmisel päeval ostetule ühte veel jahtima minema. Odava ja mõttetu saasta jaoks on siin ideaalne K-Mart. Kena, sain 5 dollariga musta särgi.
Eile vajusime juba 11 ajal tuttu, et ärgata kelll 6. Sannu käis töövestlusel ja pakkisin jälle õnnelikult tööle. Kogu aja vingudes, et Sandeerr, ära lase mind sinna, ma ei taha sinna minna, palun võta mind kaasa.
Teine päev oli veel jubedam, paanikat oli vähem aga nüüd oli mul 5 tööd päevas. Kõige hullem oli see, et mu lõuna oli juba kell 11 ehk täitsa hommikul, selle ajaga ma suutsin ainult õuna ja pool shokot alla toppida endale ja ümbruskonnas jalutuskäigu teha. Täiega mõnna oli lõuna ajal Perthi tänavatel sooojas päiksepaistes jalutada, sellega võib täitsa ära harjuda. Kui välja arvata see, et mingi tüüp minuga tee peal juttu üritas teha ja sellepeale kui ma ütlesin, et eestist olen rõõmsalt mulle „ NU PRIVET ! „ karjus. Aga jah , point on see, et mul läks kõht pm tund pärast seda uuesti tühjaks ja siiis ma surin. Sest mul oli veel 2 paigaldust ja üks hooldus. Enne oma eelviimast tööd, kui ma juba parema tuleviku peale lootma hakkasin tuli shokk. Mu järgmine klient oli Aafrika neeger. Mitte , et mul midagi mustanahaliste vastu oleks aga keegi ei olnud mind koolitanud mustanahalistele ripsmeid panema! Neil on ju hoopis teine silmakuju ja kõik värgid. Ja see oli hullem kui ma ootasin. Ausalt üks mu elu kõige raskemaid paigalusi. Ta oma ripsmed olid meeegalühikesed ja ülicurly’d . Kõik olid segamini ja vaatasid erisuunda. Ma lihtsalt vahtisin neid tükk aega ja mõtlesin korra isegi, et viskan tangi nurka ja lähen minema. See tundus liiga ebaloogiline. Aga mis mul üle jäi, töö kaotamist me praegu endale lubada ei saa J need olid väga pikad poolteist tundi täis ajutööd ja väga kahtlasi käte painutamisi. Neegritüdruku auks peab ütlema, et kuigi see oli äärmiselt keeruline töö oli ta vist kõige sõbralikum klient, kes mul seal olnud on. Ülejäänud on nii napisõnalised, et ma ei tea kas nad ütlevad lihtsalt minu rahustamiseks „ amazing/ really good / blablabla „ või nad tõesti mõtlevad ka seda.
Ühesõnaga ka tänane päev oli päris jube ja homme jälle ! Homme pean juba 8:30 tööl olema, ehk siis äratus on kell 5:30. Imeline.
Nüüd lõpuks olen kodus, tellime rõõmsalt pizzat, sannu tegi suure ohverduse oma töö saamise puhul ja võttis krediitkaardilt veits raha välja, et me edasi elada saaksime. Aa ja ma sain teada, et minu palgapäev hakkab olema every other Monday ehk siis iga kahe nädala tagant, mis on tiba nigel aga pole hullu. Nüüd tulev esmaspäev on järgmine palgapäev aga mul pole aimugi kas ma saan juba palka või mitte, täna pean marnile oma andmed ära saatma igal juhul. Eks loodame. Ja siis loodame, et ehk saame järgmine nädal selle toa Fretside korteris ka. Oleks meile väga hea koha peal. Dan vist ka juba vaikselt ootab meie lahkumist. Ei saa pahaks panna ka, me ikka jube kaua siin olnud... Aga tulevik tundub helgem.
Mis me veel teinud oleme ? Ükspäev käisime sannu tuttavatel külas, nad rendivad mingit maja kuskil suburbis. Neil elasid seal koos nendega ka hiiglaslikud prussakad, niiet vist ei pea selgitama miks me nende toa pakkumise tagasi olime sunnitud lükkama. Tegelikult oli asi selles ka, et see polnud meile nii hea koha peal. Aga kena oli teisi inimesi näha, grillisime natuke , jõime paar õlut ja rääkisime juttu.
Internetti pole ammu saanud, ma olen nüüd tööl olnud ja sannu ka üsna kasulik ning õhtuti on kõik kinni niiet seetõttu ka infovaegus.
Muidu meile see maailm siin endiselt meeldib, ilmad on ka paremad, päeval on täitsa soe aga hommikuti ja õhtuti tõmbab ikka jube jahedaks. Täna ja veel mõned õhtud kuni grand finaleni 29.septembril vaatavad kõik austraallased telekat, sest neil käivad Footy Finalsid siin ja Footy on väga aus asi neil.
Meie oleme rõõmsad ( mina ainult siis kui ma tööl ei ole, aga üritan ka sellega harjuda) ootame, et rahavool pihta hakkaks, et saaks natuke elada ka, siin ringi vaadata, võibolla Perthist natuke välja sõita, siin ümber peaks päris palju huvitavat olema ja saaks natuke sotsialiseerumist ka endale lubada( mainin ära, et me pole siiani üheski aussi pubis ega baaris käinud). Vot nii. Mul oli mingi jutt veel aga ma ei mäleta. Endiselt muidugi soovitan kõigil siia kolida. Marta ja Kroon juba valmistuvad, olen uhke. Peame emale ka siit töö leidma siis ta vist tuleks ka esimese lennuga.
Huvitav ja äärmiselt iseseisvaks tegev üritus on küll siin elamine olnud. Ma poleks mõned nädalad tagasi suutnud mõeldagi ,et juba kahe nädala pärast trippin siin üksi bussidega tööle, et olla ripsmetehnik austraalias. Ja, et kui ma hommikul bussiga tripin siis inimesed on rõõmsad ja palmid mööduvad ja päike tõuseb ja mu töö eest makstakse rohkem kui see minu meelest väärt on. Seee on midagi uskumatut.Aga okitoki now ! Ma kuulsin juba seda imelist häält mis tuleb siiis kui pizzad on uksetaga ! Knok-Knok !
Sannu alustab esmaspäeval. Mina käisin täna juba teist päeva tööl. Üsna kohutav. Eile oli esimene päev. Ärkasin üksi kell 7 , pidin 10st tööl olema. Trippisin ükssiii bussi peale, bussiga tund aega kesklinna, seal läksin järgmise bussi peale ja jõudsingi tööle. Ma olin ikka päääris paanikas alguses. Okei terve päeva. Esimene klient pidi 10:30 tulema aga tuli välja, et hoopis 10:00 niiet mul polnud üldse ettevalmistamise aega. Aga jah nii ma seal möllasin. Selg väsis hullult ära. Pärast kahte tööd oli lõuna, sellega ma ei osanud väga midagi peale hakata. Jooksin lähimasse kohvikusse, toppisin crossanti ja latte endale alla ja pakkisin tagasi. Kolmanda töö ajaks oli selg nii pinges, et käed hakkasid nii hullult värisema, et ma kartsin iseennast. Kuidagi suutsin neljanda ka ära teha ja kell oligi juba 5. Marnie kiitis hullult, ütles, et „ u did better than i expected and i mean it in a kind way“. Okei, ma ise küll ei tundnud, et mul väga hästi läinud oleks... Kellegiga suhelda ei jõudnud, koguaeg olid kliendid ja paanika. Pärast trippisin 2 tundi koju, väga mõnus kui surm väsinud oled ja selg tapab. Poolel teel avastasin, et ma ei saa sama särgiga ju järgmine päev tööle minna aga kuna ma pean üleni musta kandma ja esimest korda elus ma avastasin, et mul pole ühtegi musta särki, pidin lisaks eelmisel päeval ostetule ühte veel jahtima minema. Odava ja mõttetu saasta jaoks on siin ideaalne K-Mart. Kena, sain 5 dollariga musta särgi.
Eile vajusime juba 11 ajal tuttu, et ärgata kelll 6. Sannu käis töövestlusel ja pakkisin jälle õnnelikult tööle. Kogu aja vingudes, et Sandeerr, ära lase mind sinna, ma ei taha sinna minna, palun võta mind kaasa.
Teine päev oli veel jubedam, paanikat oli vähem aga nüüd oli mul 5 tööd päevas. Kõige hullem oli see, et mu lõuna oli juba kell 11 ehk täitsa hommikul, selle ajaga ma suutsin ainult õuna ja pool shokot alla toppida endale ja ümbruskonnas jalutuskäigu teha. Täiega mõnna oli lõuna ajal Perthi tänavatel sooojas päiksepaistes jalutada, sellega võib täitsa ära harjuda. Kui välja arvata see, et mingi tüüp minuga tee peal juttu üritas teha ja sellepeale kui ma ütlesin, et eestist olen rõõmsalt mulle „ NU PRIVET ! „ karjus. Aga jah , point on see, et mul läks kõht pm tund pärast seda uuesti tühjaks ja siiis ma surin. Sest mul oli veel 2 paigaldust ja üks hooldus. Enne oma eelviimast tööd, kui ma juba parema tuleviku peale lootma hakkasin tuli shokk. Mu järgmine klient oli Aafrika neeger. Mitte , et mul midagi mustanahaliste vastu oleks aga keegi ei olnud mind koolitanud mustanahalistele ripsmeid panema! Neil on ju hoopis teine silmakuju ja kõik värgid. Ja see oli hullem kui ma ootasin. Ausalt üks mu elu kõige raskemaid paigalusi. Ta oma ripsmed olid meeegalühikesed ja ülicurly’d . Kõik olid segamini ja vaatasid erisuunda. Ma lihtsalt vahtisin neid tükk aega ja mõtlesin korra isegi, et viskan tangi nurka ja lähen minema. See tundus liiga ebaloogiline. Aga mis mul üle jäi, töö kaotamist me praegu endale lubada ei saa J need olid väga pikad poolteist tundi täis ajutööd ja väga kahtlasi käte painutamisi. Neegritüdruku auks peab ütlema, et kuigi see oli äärmiselt keeruline töö oli ta vist kõige sõbralikum klient, kes mul seal olnud on. Ülejäänud on nii napisõnalised, et ma ei tea kas nad ütlevad lihtsalt minu rahustamiseks „ amazing/ really good / blablabla „ või nad tõesti mõtlevad ka seda.
Ühesõnaga ka tänane päev oli päris jube ja homme jälle ! Homme pean juba 8:30 tööl olema, ehk siis äratus on kell 5:30. Imeline.
Nüüd lõpuks olen kodus, tellime rõõmsalt pizzat, sannu tegi suure ohverduse oma töö saamise puhul ja võttis krediitkaardilt veits raha välja, et me edasi elada saaksime. Aa ja ma sain teada, et minu palgapäev hakkab olema every other Monday ehk siis iga kahe nädala tagant, mis on tiba nigel aga pole hullu. Nüüd tulev esmaspäev on järgmine palgapäev aga mul pole aimugi kas ma saan juba palka või mitte, täna pean marnile oma andmed ära saatma igal juhul. Eks loodame. Ja siis loodame, et ehk saame järgmine nädal selle toa Fretside korteris ka. Oleks meile väga hea koha peal. Dan vist ka juba vaikselt ootab meie lahkumist. Ei saa pahaks panna ka, me ikka jube kaua siin olnud... Aga tulevik tundub helgem.
Mis me veel teinud oleme ? Ükspäev käisime sannu tuttavatel külas, nad rendivad mingit maja kuskil suburbis. Neil elasid seal koos nendega ka hiiglaslikud prussakad, niiet vist ei pea selgitama miks me nende toa pakkumise tagasi olime sunnitud lükkama. Tegelikult oli asi selles ka, et see polnud meile nii hea koha peal. Aga kena oli teisi inimesi näha, grillisime natuke , jõime paar õlut ja rääkisime juttu.
Internetti pole ammu saanud, ma olen nüüd tööl olnud ja sannu ka üsna kasulik ning õhtuti on kõik kinni niiet seetõttu ka infovaegus.
Muidu meile see maailm siin endiselt meeldib, ilmad on ka paremad, päeval on täitsa soe aga hommikuti ja õhtuti tõmbab ikka jube jahedaks. Täna ja veel mõned õhtud kuni grand finaleni 29.septembril vaatavad kõik austraallased telekat, sest neil käivad Footy Finalsid siin ja Footy on väga aus asi neil.
Meie oleme rõõmsad ( mina ainult siis kui ma tööl ei ole, aga üritan ka sellega harjuda) ootame, et rahavool pihta hakkaks, et saaks natuke elada ka, siin ringi vaadata, võibolla Perthist natuke välja sõita, siin ümber peaks päris palju huvitavat olema ja saaks natuke sotsialiseerumist ka endale lubada( mainin ära, et me pole siiani üheski aussi pubis ega baaris käinud). Vot nii. Mul oli mingi jutt veel aga ma ei mäleta. Endiselt muidugi soovitan kõigil siia kolida. Marta ja Kroon juba valmistuvad, olen uhke. Peame emale ka siit töö leidma siis ta vist tuleks ka esimese lennuga.
Huvitav ja äärmiselt iseseisvaks tegev üritus on küll siin elamine olnud. Ma poleks mõned nädalad tagasi suutnud mõeldagi ,et juba kahe nädala pärast trippin siin üksi bussidega tööle, et olla ripsmetehnik austraalias. Ja, et kui ma hommikul bussiga tripin siis inimesed on rõõmsad ja palmid mööduvad ja päike tõuseb ja mu töö eest makstakse rohkem kui see minu meelest väärt on. Seee on midagi uskumatut.Aga okitoki now ! Ma kuulsin juba seda imelist häält mis tuleb siiis kui pizzad on uksetaga ! Knok-Knok !
No comments:
Post a Comment